Elushetked: KUUBA - Reisi teine päev, 26. oktoober, Kuubal

Läbi tihedate-tihedate pilvede maandub Airbus kell 8 hommikul Havanna lennuväljal. Kodus on kell hiline pealelõuna ehk siis ajavahe on 7 tundi.

Maandumine on ülisujuv.

Havanna lennuväli on väike ja kompaktne ja lahkelt juhatatakse ots kätte õigele koridorile. Dokumentide kontrollis tuleb seista otse kaamera ette ja prillid eest võtta. Mõnel palutakse juuksed kõrva taha panna. Küsitakse lõppsihtkoha kohta. Sõnast Havanna piisab. Ei küsita näha Tallinnas vormistatud turistikaarti ega ka lennukis täitmiseks antud tollipaberit. Tollipaberi täitmine oli lihtne. Ilmselt läheb keerulisemaks kui kaasas oleks rohkem kui 5000 USD ja pakendis elektroonikat. Kui neid pole, siis jääb enamus lahtreid lihtsalt tühjaks.

Tollipaber napsatakse käest ühe tädi poolt peale kohvrite kättesaamist ja saan veel näpuviibutuse osaliseks kuna hoian kohvri küljes olnu lipikut näpu vahel. Ilmselgelt ei oleks see tohtinud kohvri küljest ära tulla. Näpuviibutus jääb ka ainsaks sanktsiooniks.

Ootesaalis leiame hõlpsalt meie giidi. Et ainus toimiv maksevahend Kuubal on ainult turistidele mõeldud konventeeritav peeso, siis võtame sisse koha kohe lennujaama välisuksest väljudes vasakule jääva valuutavahetuspunkti järjekorras. Silma järgi järjekorra pikkust ja teenindamise tempot kaedes arvutame välja, et meil läheks seal minimaalselt tund aega. Seega anname rahad kõik Aili kätte, kes lahkelt eurod CUCdeks vahetab. Ajasääst on märkimisväärne kuigi saime bussi jures teda siiski päris pikalt oodata.

Meie 20-liikmeline grupp topitakse peaaegu sama istmete arvuga bussi ehk et kõik on hästi. Seda enam, et reisikaaslane Enn lülitab nagu muuseas esimese asjana välja konditsioneeri nupu. Ei tulda siin meiega mängima! Hapra kehaehitusega bussijuht üritab pingsalt ladustada meie pagasit ja lõpuks saab ka sellega hakkama. Kohe algatuseks saab selgeks, et kuigi meie giid on äärmiselt viisakas ja sõbralik, siis tema inglise keelest arusaamine nõuab pingutust. Bussisõit lennujaamast Havanna kesklinna hotelli Parque Central kestab u 40 minutit. Liiklus on rahulik ja vägagi distsiplineeritud. Giidi malbe jutu tasalülitavad meie vaibumatud vaimustuskilked Havanna autopargi kõige erinevamaid mudeleid nähes. Mida kõike seal ei leidu. Täpselt nagu telekas nähtud ja parem veel. 50-ndate imelistes värvitoonides autod ei saa külmaks jätta mitte kedagi. Sekka vaevu koosseisvad, roostetanud, kuid ometigi täiesti korrektselt liikuv masinapark, hobukaarikud, jalgrattarikšad, traktorid, veoautokastides tööle või töölt tulevad püstiseisvad töölised. Imestamist oli palju ka teekonnale jäävate igasugu suleliste ja karvaste majade ja ehitiste üle. Enamasti jäigi arusaamatuks, et kas majad on maha jäetud, kas neid parasjagu ehitatakse või renoveeritakse või elavad seal sees siiski inimesed. Viimast arvamust toetasid akendel kuivama riputatud pesud või maja ees toolidel aega veetvad inimesed.

Giidiga kokkuleppel viime oma pagasi hotelli ja meile teadaolevalt peaksime toad kätte saama kell 14 paiku. Suundumegi kohe Havanna panoraamtuurile just nende roosade, lillade, punaste uhkete retroautodega. Ega enne veel saame hakata harjuma Kuuba ajataju ja aja venimisega. Autosid annab oodata. Giid sahmib oma ülikonnas ja arvutikott õlal (ma üldse pole veendunud, et seal ka arvuti oli) edasi-tagasi erinevate autode ja meie vahel.
Lõpuks oleme autodesse jaotatud, aknad keritakse lahti ja panoraamtuur algabki.Kui algul arvasime, et oleme õnnega koos, et giid meie autosse istu, siis üsna varsti sai selgeks, et panoraamtuur tähendab eelkõige seda, et vaatadki panoraami. Lisainfot said siis kui küsisid ja kui vastusest mõned laused jõudsid enda jaoks selgeks tõlkida. Esimene peatus on Havanna kõige olulisemal väljakul, kus kõrgub mälestusmärk vabadusele ja seintele on Kuuba superkangelaste portreemaalid eesosas Che Guevara ja Fidel Castroga. Giid sõnul mahub väljakule ja ümbritsevatele tänavatele umbes pool miljonit inimest ja just sellel väljakul saadeti ära ka Fidel Castro. Midagi vaatamisväärset esteetilises plaanis seal väljakul pole - suur ja tühi igav väli. Seega ei võta me ka kuidagi vedu giidi innustusest teha seal hulganisti fotosid. Meie tähelepanu on jätkuvalt nendel imelistel autodel, mis pikkade rividena väljaku ääres seisavad ja turiste sõidutavad.

Panoraamtuur retroautos jätkub. Möödume täiesti vaimustavast pargist, mis giidi sõnul siiski mets pidavat olema. Meie palvele, et sõitku auto natukene aeglasemalt, et saaksime fotosid teha, ei reageerita. Pärast kuulsime on mõnel teisel oli selle metsa jalutavate puude fotodele jäädvustamine edukam olnud.

Panoraamtuur lõppes kaldapealsel, kust oli vaade kindlusele, mis väidetavalt ehitati eelkõige piraatide kaitseks. Sealt siis jalutasime läbi vanalinna hotelli. Ja just selle jalutuskäigu ajal mööda Havanna vanalinna põhilist tuiksoont armusingi Havannasse. See on nii hoomamatu segu suursugusest, glamuursest, minnalaskmisest , oskamatusest , tahtmatusest, vaesusest, ilust. Proportsioonidest ja eklektikast. Giid näitab meile hotelli, kus peatus Hemingway ja kus praegugi on Hemingway tuba, mida turistidele näidatakse.

Meie teadmist mööda peaksid meie toad hotellis valmis olema aga sinna jõudes selgub, et läheb veel vähemalt kaks tundi. Ainuke õnnelik, kellele võti ulatatakse on Lars. Enamus suundub katusekorrusele basseini, osad meist suunduvad hotelli baari tegema algust tutvumaks kohaliku joogikultuuriga. Enne veel põikame läbi korrus madalamalt asuvast hotelli avalikust internetipunktist, et osta endale ühendus. Üks tund internetti maksb 2 CUC (1 CUC = 1 USD). Ostame kohe 5 kaarti. Etteruttavalt olgu öeldud, et Havannas on internet kallim kui näiteks Trinidadis või Varaderos (1.50 CUC/tund). Ja vastupidiselt internetis leiduvale infole dokumenti ei küsita. tahetakse ainult teada, kas oleme hotelli külastajad. Ja etteruttavalt olgu veel öeldud, et kui tead, et saad netti tunnikaupa, siis tundub see tund kordades lühem olevat kui siis kui võid olla täpselt nii kaua kui olla tahad. Ja tõe huvides olgu öeldud, et kui oskad end õigesti välja logida, siis ei pea seda tundi korraga ära kasutama. Aga kui juhtud seda vales järjekorras tegema, siis tiksub aeg lõppu ka siis kui sa oma vahendist üsna kaugel viibid.

Mojito – see saab üsna ruttu selgeks, et mis kokteili sa iganes tellid käib sinna põhja kõigepealt 1- 2 supilusikatäit suhkrut. Mõningatel juhtudel on põhjas mesi. Esialgu on see peris hea mekk neil kokteilidel aga lõpuks hakkab suhkrukogus taluvuse piire ületama. Mingil järgmisel päeval üllatab meie giid meid ka mõne kasuliku faktiga ja nii saame teada, et nii sõna mojito kui ka selle joogi autoriks on algupäraselt Hemingway ise. Nimelt Kuubal elades oli Hemingway päris suur mõnujookide (loe: rumm) tarbija. Ja kord kui ta jälle oli ohtralt seda jooki manustanud, oli ta haaranud käeulatuses kasvava taime ja seda peale närinud. Saadud maitsekombinatsioon üllatas teda. Aga kuna ta ei suutnud kirjutada üles sõna manuhito (piparmünt), siis sai sujuvalt sellest mojito. Ja jook ja nimi levis. Cuba Libre, Pina Collada – nendeta lihtsalt Kuubal ei saa. Etteruttavalt peab mainima, et mitte kordagi ei näinud ma, et rummi oleks mingi mõõduga jookidele lisatud. Seda lihtsalt valati just nii palju kui baarmenil käeranne paindus. Kord vähem, kord rohkem ja üsna tihti ikka korralikult. Ühes kohas sai selgeks ka see, et enne kui rummi omale klaasi valad, tuleb annetada törtsuke rummijumalale ehk et esimene valang läks põrandale. Mõelge sellele, enne kui kodus rummipõhiseid kokteile teete. Kolm sortsu diivani ette vaibale ja neljas sorts klaasi – siis rumm ei lõpe.

Enne tubadesse check-ini jõudsime teha ka pisikese naasmise vanalinna tuiksoonele, kus mu tähelepanu köitis kunstigalerii. Nagu ikka, ei suutnud ma ka seekord jätta sisse astumata. Ja mulle nii kohutavalt meeldis see näitus (müük), mida seal nägin. Kuna mul hispaania keele oskaja oli pidevalt käeulatuses, siis astusin galeristiga vestlusesse. Sain teada, et Kuuba kultuuriministeerium toetab näituste korraldamist välisriikides tingimusel, et tegemist on näitusmüükidega. Kui pildid ostjaid ei leia , siis tulevad need koju tagasi aga kui on piisavalt näitusetöid ostetud, siis jäetakse järgijäänud tööd näituseriiki kingituseks. Proua galerist oli väga õnnelik, et sai meile Kuuba kunsti tutvustada ja selgus ka, et ta on üks neljast kunstnikust( teine oli see näituse kunstnik), kes on kutsutud renoveerima Havanna Kapitoolimis olevaid maalinguid.

Kunstigaleriisid on igal pool palju. Osad neist muidugi täidetud müügile ja turistile suunatud töödest. Maalitakse 50-ndate autosid linnavaadete taustal aga ka Kuuba inimesi. Samas võib leida täiesti lummavaid töid ja kunstnikke. Etteruuttavalt(jälle) pean ütlema, et vaevama jäid mind kahes galeriis nähtud kaks maali. Väga oleks tahtnud need endale soetada aga mõistatuseks jäi, kuidas neid koju transportida. Alles ühes hilisemas galeriis kuhu sisse põikasime ja kus nagu hingesugulust ei leidnud, üritas innukas galerist meie selgeks teha, et ka raamilt võtavad nad sipsti lõuendi maha ja keeravad sobivalt selle rulli. Aga kõik see toimus juba väljaspool Havannat, kust läbi sõitsime ja kuhu naasta polnud enam võimalik.

Toit – meie esimene õhtusöök oli meie hotellis pika laua taga. Siis sai ka selgeks, et gurmaanidel Kuubale asja pole. Kõhud saime täis, buffet oli rikkalik aga maitsed, tekstuurid, lõhnad polnud just need. Pudeli vee eest küsiti 4 CUC, pokaal veini maksis 3 CUC.

Esimese päeva kõige magusam hetk saabus aga oma voodisse pugedes. Selja taga oli 2 tundi sõitu Pärnust Tallinnasse, 3,5 tundi Tallinnast Istambuli, 10 tundi Istambulis ootamist, 13 tundi lendu Istambulist Havannasse, troopiline soojus. Uni tuli hetk enne kui pea patja puudutas.