Elushetked: KUUBA - Reisi kolmas päev, 27. oktoober, tubakas

Väljasõit on 8:30. Reisisihiks Viñales ja Finca el Paraiso, Benito tubakaistanduse külastus.

Etteruttavalt võib öelda, et see oli kõige ehedam Kuuba elamus. Kui muidu olid Kuuba teed täiesti korralikud, siis sinna külakesse sõites saime tunda nn külavaheteed, mis kevadisel ajal meilgi olemas ja tuttav. Lõpuosa Benito majani läbisimegi jalgsi, sest bussil sinna enam asja polnud. Benito kasvatab tubakat koos isa ja vennaga aga saagikoristusperioodil palgatakse hulganisti lisatöötajaid. Benito on kena noor mees konkreetse jutuga ja teab, millest räägib. Kuna tubakas alles külvati maha, siis põldu meile ta näidata ei saanud aga vaatasime üle tubakaküüni ja siis nägime, kuidas üks sigar valmib. 100% käsitöö. Kuuba kaks kangelast, Che Guevara ja Fidel Castro on jaganud kaheks ka Kuuba tubakanautlejate eelistused. Tehakse sigareid, mis meeldisid Chele ja sigareid, millest pidas lugu Castro. Benito on veendunud Che Guevara austaja. Sigari ümbrislehe liimib Benito kinni meega ja selleks tarbeks on tal ka umbes 1 km kaugusel majast mesila, kust ta mett saab. Tubakatarkust pudeneb Benitolt kui varrukast. Enne sigari süütamist soovitab ta sigari otsa (seda otsa, mis suhu käib) keerutada mee sees. See pidavat kaitsma nii huuli kui igemeid tubaka kahjuliku mõju eest. Nii olevat teinud loomulikult ka Che. Benito väidab, et nikotiin jääb sigarit suitsetades tuha sisse ja sigarist peaks alati järgi jääma kolme sõrme pikkune osa, siis nikotiin organismi ei jõuagi. Benito rullib sigari vilunult kokku ja kuna ta ise ei suitseta, siis ilmub nurga tagant välja ta vend, kes näitab, kuidas sigar süüdata ja esimesed mahvid tõmmata, et sigar hoo sisse saaks. Varsti pingutabki enamus meie reisiseltskonnas sigarit süüdata ja õhus levib sigariaroom. Kas meeldiv või ebameeldiv, see jäägu igaühe enda otsustada. Kuna Kuubas reguleerib kõike riik, siis ostab riik ka 90% tubakasaagist. 10% jääb talunikule ja tal on õigus ise sigareid keerata ja siis neid ka müüa. Selle kohta on seinal ka litsents. Loomulikult mängib ehe õhkkond oma rolli ja nii rändab ka meie kottidesse sigareid 5 ja 10 kaupa. CUCid rändavad Benito taskusse. Sigari hinnaks on 4 CUC. Täiesti rahulolevatena kõnnime läbi küla oma bussi poole, saatjateks külaelanike uurivad pilgud ja kohati hinge mattev hobuse sõnnikuhais.

Kui küsida soovitust, siis see on üks „must see“ elamusi.

Bussi juures küsib üks ema oma sülelapsele meilt kommi. Anne kotis on alles veel üks lutsukas ja see läheb emale, kes selle ka kohe lapsele annab, ise manitsedes, et see end ära ei lämmataks aga ikka rahulikult kommi saamisesse suhtuks.

Küsimistest – ma ei oskagi kõiki neid inimesi kerjusteks nimetada, kes igakord kui meie buss kusagil peatub, välja ilmub ja midagi küsib. Neil on oma märgisüsteem, millele mina pihta väga ei saanud. Aga üsna tihti on neil käes kas CUC münt või paberraha ja see peab tähendama, et nad soovivad raha. Vahest küsivad nad seepi, siis jälle huulepulka. Päris kerjuse moodi inimesi nägin vist kahel või kolmel korral. Ja need korrad olid natukene hirmutavad, sest need rahaküsijad olid suhteliselt pealetükkivad ja agressiivse moega. Üks oli nii hirmutav ja järjekindel, et mündi andis giid. Kohe jäigi ta meie grupist maha. Aga muudele küsijatele piisab kui kindlalt pead raputada või ei öelda.

Siia küsijate kilda liigitaksin ma ka kõikides wc-des vetsupaberite pakkujad. Igaviimase kui vetsu ukse juures seisab tädike, kelle ees on kauss raha jaoks ja siis kui sinna mündi paned, saad tükikese paberit. Ma pole päris kindel, kas nad on nende erinevate asutuste töötajad, on neile antud luba oma teenust pakkuda või nad lihtsalt on seal ja seda sallitakse. Aga kusagil vetsu saada tädikest kohtamata on täiesti võimatu (v.a. 5***** ja muud paremad hotellid). Kuna väikesed rahatähed on reisi jooksul korduvalt defitsiidiks ja valuutavahetusest saadud 100-cucist ei taheta lausa vastu võtta kusagil siis kujunebki reisi lõpuks kõige kallimaks teenuseks wc kasutamine. Tõe huvides olgu öeldud, et kui sul on oma paber näpus ja kalanägu peas, saad tädikesest ka maksmata mööda. Aga tarkus tuleb ju ajaga. Igatahes siit soovitus – pista oma paber kotti.

Veel küsijad – muusikud. Ilma kohaliku bändita ei möödunud meil mitte ühtegi söömaaega (v.a. viimane hotell Varaderos). Mis iganes vanalinna kohvikus külarestoranis või maantee äärses turistikeskuses me söömiseks istet võtsime, ilmus kusagilt pöösast või teisest toast või tänavalt välja 3- 5-liikmeline grupp, kes lõi otse su kõrva ääres lahti kohalikud pilli- ja laululood. Ja otse loomulikult järgnes sellele lauast lauda kõndimine ja raha küsimine. Sageli ka oma plaadi müümine. Ma arvan, et üle Kuuba on selliseid kooslusi tuhandeid. Ja küllap nad ikka teenivad korralikke summasid, sest esimese hooga ju ikka midagi annad (ja kuna väikeste rahatähtedega on kitsas, siis on need ikka arvestatavad summad), kuni saad aru, et sa pole neid oma laua äärde mitte kuidagi tahtnud ja tegelikult sa ei ole kohustatud neile midagi andma.

Juba nende kahe artikli põhjal saab kinnitust fakt, et Kuuba üks suuremaid sissetuleku allikaid on turism. Esikohal on väidetavalt teenuste müük, tooni annab biomeditsiin ja siis järgneb tubakas ja suhkur.

Tubakafarmist suundume iidse indiaani koopa juurde, kus meid taas tervitatakse rummikokteiliga. Maastik on ilus ja pildistamine võtab aega. Siis järgneb jalutuskäik läbi koopa, kus natukene saame aimu kunagisest traagilisest orjakaubandusest, põgenenud aafriklastest.

Koopas on niiske, pidevalt tilgub vett pähe ja krae vahele aga seal on huvitav. Mingil hetkel takerdub liikumine, sest esimene ots turistidest peatub vaatama aafrika showd. Meil jääbki see nägemata, sest kui meie välja saame, on see juba lõppenud. Järgmine atraktsioon on indiaanipoisi ja tüdruku etteaste, kes lasevad kuuldavale erinevaid häälitsusi ja soovijad saavd lasta end pildistada koos vombatiga. Mõistagi raha eest. Seejärel siseneme uude koopasse, kus istume paati ja meile tehaks epaadisõit maaalusel jõel. Paadimees näitab stalaktiite, mis meenutavd küll kala, küll krokodilli ja mida iganes. See sõit oli tore. Paadiga koopast ka väjume ja teisel pool ootab meid lõunasöök.

Kui on võimalus, soovitan külastada. On armas. Natuke turistikas aga koobas on ehe.

Ja kuna sinna piirkonda jääb ka ilmakuulus eelajalooline einamaaling, mis teostati 1959-1960 . aastatel, siis heidame pilgu ka sellele. Kuubakad on selle üle väga uhked, meie meelest on see üsna kole. Aga kogu org oma mägedega on hingematvalt ilus ja seega saab ka selle pöörase maalingu välja kannatada.

Tagasisõit Havannasse kestab ligi 3 tundi. Hotellis on kõigil riiete vahetuseks pool tundi ja juba ootab meid fuajees kohalik reisikorraldaja, kes on meile pakkunud soodushinnaga võimalust külastada legendaarset Buena Vista Social Club showd. Kõnnime kiirkõnnil kohaliku esindaja sabas 5 kvartalit hotellist alla mööda suht hämarat ja kirbe uriinilõhnalist tänavat. Pool teest jookseb meie grupil järgi kolm väikest tüdrukut, kes üritavad katsuda meie grupi blondide pikki juukseid, mis nendes täielikku vaimustust esile kutsuvad. Me maksime 20 CUC. Selle sees on nii 3-käiguline õhtusöök kui ka kolm drinki omal valikul nende poolt pakutavast. Lisaks show. Seda showd tasub külastada aga isegi siis kui maksta tuleb täishind ehk 60 CUC (meie giid pakkus meile 50 CUC). Selles shows oli hinge ja Kuubat. Täiesti vaimustav. Aga kui teil palutakse eelroogadest valida pitsa või ribi vahel, siis valige ribi. Nagu ikka – muu toit on söödav aga ...mnjah.

Grupike väsimatuid suundub veel Havanna ööelu nautima. Mina aga kukun jälle unne.

TARKUS: Tubakataime alumised lehed annavad sigarile põlemise, keskmised lõhna ja ülemised maitse. Iga farmer on õnnelik kui saab ära kasutada kogu taime. Tubakalehe rootsu, kus on suur nikotiini kontsentratsioon, kasutatakse putukatõrjevahendina.

Havanna esimeses suveniiripoes, kuhu sisse astusin jäi mu pilk kui naelutatult pidama sõnal ORULA. Nõudsin müüjatelt aru. Selgus, et tegemist on kohaliku pühakuga, kelle tugevuseks on filosoofia ja sügavad mõtted. Nüüd rändab see plat minuga kohvris koju.