Elushetked: KUUBA - Reisi neljas päev, 28. oktoober, vihm

Programmis on jalgsiekskursioon 1515. aastal rajatud ja 1982. aastal UNESCO pärandisse kantud Havanna ajaloolises vanalinnas. Ilmaennustus pidas paika ja kogu jalutuskäik möödubki suures vihmasajus. Kuna aga väljas on nii soe ja ka vihm on soe, siis se tuju ei riku. Targalt on meil kaasas kellel vihmavari, kellel kile. Rõõmsalt marsime giidi sabas, tema ees ja kõrval, sest ega temalt palju infot ei kuule. Aeg-ajalt viipab ta mõnele majale ja eriliselt rõõmsalt näitab koolimaju, kus silt juba niigi peal, et tegemist on koolimajaga. Kui parajasti miski muuseumi hoovis oleme ja sadu juba täiesti pöörane on, libistan jalast oma riidest kingad ja võtan need näppu, sest vesi voolab üle pahkluu. Sellega ehmatan giidi korraks kuuldavalt kõõksuma aga luban, et tänavale jõudes panen kingad jälle jalga korralikult.

Üldse võttis meie giid Janley igat asja väga suure ehmumisega. Hoidsime ikka väga piiri, mida öelda või mida mitte. Meie huumor pole ju alati kõige hellem.

Selle jalutuskäigu eredaimaks elamuseks on Rummimuuseumi külastamine, kus taastub ka usk heade giidide olemasolusse Kuubal. Rummimuuseumi giid on selge kuuba - inglise keelega, konkreetne ja valjuhäälne ja asjatundlik. Saame lühiülevate nii Kuuba peamistest majandusharudest kui ka suhkrukasvatuse ajaloost, selle hiilgeajast ja taandumisest rummitööstuse ees. Suhkruroo kasvatus sai õitsengu aluseks tänu orjandusele. Kõige jõukamad Kuuba pered said alguse just suhkrule aga see jõukus rajanes ka tragöödiatel. Tohutute orjalaevadega toodi Aafrikast tööjõudu ja juba teel hukkus üle 30% aafriklastest ebainimlike tingimuste tõttu neil merealustel. Urmasid lisandus raskete tööoludega ja karmide karistustega. Karistuste hulgas aheldamised meilegi keskajast tuntud nn häbipostid, kuhu orje kinnitati kas kaelast, kätt- või jalgupidi ning jäeti päevadeks joogita kuumava päikese alla. Õnneks on need ajad nüüd möödas ja kümned tuhanded aafriklastest orjade järeltulijad on seganud Hispaania kolonistide verd, mille tulemuseks on erineva nahatooniga inimesed, kes kõik omavahel täiesti rahulikult hakkama saavad. Ka meie giid on oma sõnul hispaania ja prantsuse juurtega, kellele tumeda nahatooni on andnud keegi aafriklasest esivanem. Millal see juhtus, seda ta enam ei teadnud.

Kõige selle erinevate kultuuride sulandumises väljendub ka religioon. Ametliku statistika järgi on 40% kuubalastest katoliku kiriku juures, kuid samal ajal ei takista neil miski pidada kodus aafrika uskumustele põhinevaid vuduu-rituaale, kanda kaitsvaid aafrika teadjanaiste helmeid kaelas või käe ümber. Nii astusime sisse ühe täiesti heleda (mitte valge) mehe koju, kes näitas meile merede jumala Yemaja altarit ja palvetuba. Yemaja kuju taga seinal aga oli täie rahuga Kristuse pilt. Yemaja ja Ochuni (päikesejumal Afro-Kuuba yoruba usundis (Nigeeria juurtega) helmed said ümber käe endale ka Evelin ja Meeli, kes võtsid ette hulljulge pärastlõunase praamiretke Havanna lähedal paiknevale saarele, kus on 100% öömustade aafriklaste kogukond ja kus siis teadjanaine selle ürgrituaali nendega läbi viis. Sama päritolu helmed olid kaelas ka meie giidil, kes end mitte usklikuks tituleeris aga sellele vaatamata seal palvetoas hoolega vett ja harjakest liigutas ja pritsis ja pisikest vuduuliikumist harrastas. Meilegi tervist ja õnne viibutas. See kõik iseloomustab kogu Kuuba täiesti piirideta elu, olgu siis kunstis, arhitektuuris, elulaadis, muusikas ja ellusuhtumises.

Rummimuuseumis saime lisaks rummi ajaloole teada ka seda, kuidas Hispaania kolonisaatorite saabudes raiuti suur osa Kuuba metsadest, et rajada suhkrurooistandusi. Saime teada, et kui rumm on lõpuks jõudnud pudelisse, siis on see valmis ja enam ei muutu. Ehk et kui ostame 7-aastase rummi ja paneme pudeli kümneks aastaks seisma, siis avades saame ikkagi juua 7-aastast rummi. Üle riigi jälgitakse rangelt rummi kvaliteeti, sest see peab olema ühesugune kõikide vabrikute toodangul. Hinnad on riiklikult kehtestatud ja pole mõtet joosta ühest poest teise, et äkki on kusagil oluliselt soodsam. Rummimuuseumis oli väljas ka 350 CUC maksev rumm aga meist enamus ostis kaasaa 40 CUC maksva ja 5 Kraadi kangema (45) kui meie kauplustes müügil oleval Havanna Clubil. Kui giidi uskuda, siis seda ka välja ei ekspordita. Etteruttavalt võin öelda, et pudel jäi ka lennukis terveks ja pikem ajuragistamine seisab ees, et mis taga nüüd peale hakata.

Vastavalt kavale külastasime ka Artesania Palace, mis pidi olema käsitöökeskus. Mida me seal ei leidnud, oli käsitöö. Käsitöö just meie mõistes. Ühel vahekorrusel siiski pisut kunsti ja nahast kotte jne. Kui just PUMA kaubamärgi all toodetuid jalanõusid käsitööks ei pea. Sealsamas pakuti meile ka kohalikku jooki (loomulikult lahtise käega valatud rummiga) ja püüti taaskord seletada sigari suitsetamise põhimõtteid. Ehk et rumm ja sigar, see on Kuuba maridaje (elu, mis jagatud koos) Kuna ma ei suitseta, siis rändas minu ette pandud sigar kotti kojutoomiseks. Kokteili manustasin. Ja otse loomulikult tuli meie laudade juurde kusagilt bändide maalt taaskord mängima üks bänd. Aga me olime juba karastunud. Keegi ei näidanud üles ka valmidust osta kaasa sigarite hoidmiseks ja säilitamiseks mõeldud suurt puidust karpi hinnaga 50 CUC. See peremees pidi küll ainult reisibüroolt makstud hinnaga leppima. Ma ei saa pead anda aga minu meelest jäi tipita ka bänd.

No ja siis jätkasime lõunasöögiga, kus taaskord ilmus ei tea kust meie laudade vahele bänd. Mulle tundub, et paljalt selle mainimine jälle vaesustab mu loomingu kunstilist taset. Aga kuna lubasin kõik kuivalt kirja panna, siis tõe huvides pean seda mainima.

Olime soovi avaldanud tutvuda hotelliga Nacional. Hotell, mis kõneleb Kuuba hiilgeaegadest. Hotell, kus kohtus oma maffiakambaga kurjadeks salaplaanideks Al Capone. Hotell, mida praegugi külastavad Kuuba kõige tähtsamad auvõõrad. Hotell, kus nad vist ise ka ei tea, mida selle au ja säraga tänasel päeval peale hakata ehk et jälle põrkusid ja segunesid kaks maailma. Aga kuna tubasid meile keelduti meile näitamast kuigi tammusime seal vist üle tunni, et lõpuks selgusele jõuda selles, siis nad otsustasid pakkuda meile vahelduseks ühe mojito (tõe huvides olgu öeldud, et minu meelest oli see parim mojito, mida seal saime. Ilmselt seetõttu, et põhjas ei olnud kahte supilusikatäit suhkrut). Hotelli mere poole avanevas aias oli ühe muljetavaldava kännu juurde pandud ka silt, et see puu ei pidanud vastu orkaan Irma jõule. Irma ajal tungis meri kuni 1 km kaugusele Havanna linna.

Sel päeval sõime õhtust jälle oma hotellis ja siis naasesime kuritööpaigale ehk Hotel Nacionales toimuvale Parisienne Cabaret showd vaatama. Kui Buena Vista Social Club kohta kirjutasin, et „must see“, siis Parisienne Cabaret kohta soovitan „run, baby, run“. Vastupidises suunas. Kui ei taha saada muidugi silma võrkkesta kahjustust kirjeldamatust värvide, sillerduste, pompöössuse pillerkaarest, mis panevad igatsema „merd, mis hülgehall“. Hirmus. Aga elamus ikkagi.

Vist magasin enne kui teki alla sain.

Piltidel on majad ja detailid, majad ja detailid. Loodan, et mingil hetkel saan linkida fotodele, mis tehtud osavate kolleegide poolt ja mis on ilmselt kõnekamad ja kaunimad kui minu omad

Iidne veetoru Havanna vanalinnas

Vanasse kloostrisse ehitatud hotell vanalinnas. Ka portjee (seljaga) on vastavalt riietatud.

Kohtasime hommikust kalameest.

Kuigi Kuuba ühiskond on meestekeskne, siis see skulptuur on pühendatud naisele. Kukk sümbolieerib meest ja kahvel, et toidutegemine peres on naiste pärusmaa. Tühi kõht aga paneb ka kõige karmima macho leebuma.

Havanna esimene õllekas.

Pariisi mees on selle skulptuuri nimi. Pühendatud reaalsele inimesele. Lõpetas kurvalt - vaimuhaiglas. Nüüd käiakse ta habet silumas. Küllap ikka jälle hea õnne nimel.(José María López Lledín (died 11 July 1985), usually known as El Caballero de París (roughly, the "gentleman of Paris"), was a mentally ill resident of Havana, Cuba.^[1] He was a patient of the Psychiatric Hospital of Havana, and was diagnosed as suffering from confabulatory paraphrenia.^[2] He wandered the streets of Havana and became well-known and popular.^[2] He is portrayed in a bronze statue by José Villa Soberón.)

Tulime muuseumisse vihmavarju. Muuseum on rajatud endisesse Havanna linnapeade residentsi.
https://en.wikipedia.org/wiki/Palacio_de_los_Capitanes_Generales

Siin hoovis ma paljajalu vees tatsusingi ja giidi ehmatasin.

Rummimuuseumis

Mõned kokteiliretseptid muuseumist

Maridaje, sigar ja rumm

Strategically located on Cuba Street between Cuarteles and Peña Pobre, it looks out onto the bay. Noteworthy in this 18-century mansion is the 32 meter-long continuous balcony on its façade, one of the longest built in Cuba. Its exteriors have been compared with the Inquisition Palace in Cartagena de Indias, Colombia.

In spite of its varied functions throughout its long history, it is very well preserved. The Pedroso families were descendants of noble families in Havana and Don Mateo was alderman of the city and one of the most influential figures of the colonial government. Late in the 19th century, the house served successively as Court, jail, and police headquarters. It became a tenement house in the 20th century and was later refurbished for its present role as a shop. Today it is the Palacio de la Artesanía, a gift shop. This complex sells cigars, coffee, rum, Cuban music and art, fashion and sports clothes and T-shirts (including guayabera shirts), shoes, jewelry, watches, fans and books.