Start Trinidadist jälle 8:30
Ees ootab teekond Kariibi mere äärest Kuba tuntumaisse kuurorti Varaderosse. Ees on ootamas programmivaba lebotamine.
Tee peal on üks suurem peatumine Cienfuegose linnas. Linn, mis asub Kuuba lõunarannikul ja on Havannast 260 km kaugusel. Cienfuegos erineb teistest linnadest oma korrastatuse, laia ja palmidega kaunistatud promenaadi aga ka erakordse puhtuse poolest. Giidi sõnul tuleneb see sellest, et elanikud väga hoolivad oma linnast. Jalutame läbi promenaadi ja asume traditsioonilisele peaväljaku ringile, saatjaks ikka giidi sõnad, et siin elas rikas inimene ja vaadake ilus maja. Kuid seekod sai ring ümber väljaku rikastatud ka asjaoluga, et meid kutsus oma galeriisse üks galerist ja saime kiire ülevaate Kuuba kunstist jällegi ja teadmise, et Kuubas on senimaani ringi vuramas 50 - 60 tuhat 50-ndatest maha jäänud autot ja need on sageli ka turistedel mõeldud maalide peal. eks neist paar jõudsid ka jälle meie grupi suveniirikogusse.
Cienfuegost nimetatakse Kuuba Lõunapärliks ja Kuuba Pariisiks. siin on tuntavat Pariisi hõngu, mis on segunenud Kariibi rütmidega. Linna nimi otsetõlkes tähendab "sada tuld". See on ainus linn Kuubal, mis on asutatud Prantsuse immigrantide poolt, keda kutsuti Kuubale , et tasakaalustada mustade ja valgete elanike suhtarvu. Paljud tänavanimed viitavad prantsuse päritolule tänaselgi päeval. Selle linna võiks kindlasti oma reisimarsruuti sisse pikkida.
Ja siis astusime sisse Thoma Terry teatrisse. Seekord kuulsime ka lugu. Nimelt oli Thomas Terry rikas mees, kes erinevalt eelnevatest ei rikastunud suhkrust vaid hoopis orjapidamisest. Ja tema nipp oli see, et kui uus orjalaev aafrikast saabus, siis ta korjas kokku kõik haiged ja vaevu hingitsevad aafriklased, ravis nad terveks ja müüs suure vaheltkasuga edasi. Aga Thomas oli vastuoluline mees. Ta panustas ka kogukonda. Ja tema suureks sooviks oli linna ehitada teater. Ta jõudis ka teariga alustada, kuid siis ta suri. Tema soovi viisid lõpuni tema lapsed. Ja nii on ka tänasel päeval Cienfuegose linnas see teater toimivana olemas. sisse pääseb sinna vabalt aga pildistamise eest tuleb jälle 5 CUC maksta.
Selles teatris on esinenud ka Caruso. Carusoga oli selline lugu, et ega ta ikka Kuubale tulla ei soovinud ja nimetas kuubalasi üleolevalt ülikondades ahvideks. See ei meeldinud sugugi Thomas Terryle ja ta küsis, et kui palju Caruso oma esinemise eest soovib. Carusa nimetas summaks 10 000 dollarit, mis oli üüratu summa tolle aja kohta. see raha leiti ja vaatamata kallile pieltihinnale müüdi kohad ka välja. Oma üleolevuse eest sai Caruso aga ka karistada. Nimelt olevat ta läinud frakis enne kontserti tänavale jalutama ja kohalikele korrakaitsjatele tundus selline riietusstiil kahtlane. Nad lähenesid Caruselo ja palusid tall ära minna, sest ega väärika linna tänaval ei saa tsirkuseklouni moodi päise päeva ajal ringi jalutada. Caruso püüdis küll selgeks teha, et ta on Caruso aga no kust pidi lihtne korravalvur teadma, et mis see Caruso siis nüüd nii erilist on. Ja kuna asi tundus vastuhakuna, siis tuligi Carusol mõnda aega arestimajas veeta. Uhkus ajab upakile....
PALACIO DEL VALLE - see Araabia Ööde interjööre meenutav loss ehitati 1890. aastal jõuka Katalaani ärimehe poolt. Siin hoones pole sentimeetritki pinda, kuhu veel annaks paigutada mõne nikerduse või mustri. Tähelepanelikul silmitsemisel võib aga märgata lagunemise märke. Batista režiimi ajal püüti siia rajada kasiinot. Hetkel aga on tegemist suurejoonelise restoraniga ja katusetrrassil on imeline vaade ümbrusele. Meile pakuti siin enne lõunasööki taaskord kokteili.
Katalaani järeltulijad on juba aastaid pidanud Kuubaga läbirääkimisi, et loss tagasi perekonna valdusesse saada aga seni pole see õnnestunud. See looks pretsedendi ja oi seda tormijooksu siis kõikidele neile koloniaalajastu meistriteostele. Praegu tuleb aga pöialt hoida,e t see ilu ei hävineks.
Lõunat sõime vabas õhus restoranis “Los Laureles”. See oli tore. Nii lauad kui toolid olid tehtud kividest ja paigast ei saanud neid liigutada mitte mingil moel. Ka buffet oli aias ringikujuliselt laiali kivialustele laotud ja liha lõiguti taldrikule värskelt küpsetatud tükist. Muidugi oli kohal ka bänd. Kuid sedakorda oli see päris tore. Kohe nii tore, et meiegi omad kaasa lõid ja nii mõnigi ka tantsukirele järgi andis.
Peale lõunasööki jätkasime teekonda Varadero poole. Randa ja ujuma. Kuid enne seda pidime läbima tõelise katsumuse. Nimelt oli meil programmis veel ühe farmi külastus ja kokteili degusteerimine. Kuna eelmisest farmist ehk Benito tubakafarmist olid soojad mälestused, siis suhtusime ka sellesse külastusse kui merre jõudmist küll takistavasse aga kui uue emotsiooni ja eheda kogemise võimalusse.
Fiesta Campesina Farm - NEVER EVER ärge nõustuge pakkumisega lülitada see koht oma ekskursiooniprogrammi. Tõsi, algus oli isegi tore - sai proovida suhkruroogu läbi pressi vändata nii et mahla pritsis laia kaarega pähe ja riietele ja kätele. See oli lõbus. Aga kõik mu oli puhas turistikas halvimal tasemel. NN farmi territoorium oli täis erinevaid palmilehtedega kaetud kioskeid-müügipunkte, küll suveniiridega, külla Pina Collada müümiseks. Võrkaedadesse olid suletud siis väidetavalt tüüpilised Kuuba loomad. Ma väga usun, et neile ikka ka juua anti korralikult. Pakutav kokteil ei jätnud usaldusväärset muljet ja vetsu juures tiirutas agressiivse välimusega raha väljapressija. Muidugi jooksis mööda farmi ringi bänd, kes üritas mõistatada, kuhu me grupina saabume, et siis pillid mänguasendisse sättida. Aga meil oli peale pingelisi Kuuba avastamise päevi silmis ainult jahutav ookean ning üsna heitunult tormlesime igaüks ise radu pidi selle vaatamisväärsuse läbi ja nagu üks mees suundusime bussi. Ma ei saanudki aru, kas seal oleks pidanud olema ka mingi organiseeritud ja seletatud käimine või mitte aga minema me sealt saime. Huh!
Ja lõpuks Varadero. Meie hotelliks sai poolsaare keskel paiknev Iberostar Bella Vista. Üheksast hoonest koosnev hiigelhotell otse Atlandi ookeani kaldal oma basseinide ja atraktsioonidega. Täiesti arusaamatu loogikaga tubade numbrites. Natukene meenutas Nõukogude sanatooriumite komplekse, kuid oli kenasti värvitud ja väljast korras. Meie hotellituba oli avar ja värviline ja sisse astudes lõi ninna miskil põhjusel värske ja märja tsemendi lõhn. Kui asi oleks sellega piirdunud, siis mulle oleks seal isegi väga meeldinud. Aga lisaks tsemendi lõhnale haises mu voodi ülitugevalt kopituse järele ja ma ei saanudki aru, mis just seal kopitas. Esimene öö olin päris vaevas, sest ei teadnud kuhu suunas oma nina magama sättida. Teiste käest ma seda probleemi ei kuulnud, seega võis see olla mingi üksikjuhtum.
Muidugi pakuti meile jälle tervituskokteili, tutvustati hotelli ja räägiti söögiaegadest. Saime käe ümber sinised paelad, mis tagasid sissepääsu kõikidesse restoranidesse, baaridesse ja mis sisaldsid hinnas. Hinnas olid ka kõik joogid. Kaasaarvatud alkohoolsed. Paradiis!
See oli ka ainus hotell, kus võeti ära passid ja internetti ostes pidi andma tsekile allkirja.
Söök oli söödav. Mis ma muud ikka öelda oskan. Joogid kanti vastavalt soovile rannaliivale kätte. Restoranis olid väga kenad teenindajad. Posid vaatasid aina silma. Ja, et kas kõik on hästi, käidi küsimas nii u 5-minutilise intervalliga ehk et puhtast ettevaatusest, et pead jälle tänama ja hästi olemist kinnitama, julgesingi süüa vaid ühe suupoolega.
TROOPILINE NOHU ehk teine päev Varaderos
Kes meist ei teaks, et soojale maale minnes on oluliseim riietusese sall, sall ja veelkord sall. Mul oli sall. Aga ometi õnnestus mul kuidagi see miskil hetkel konditsioneeri all irvakile ilmselt jätta sekundiks ja voilà - kurk oli valus ja nohu algas. Kaasas oli ka nohutilgad aga lennuk oli need pudelist kotti rõhunud ja Kuubale jõudes oli meil vaid tühi pudel. Nii küsisimegi hotelli vastuvõtust, et ega neil äkki esmatarberavimeid pole. No loomulikult ei olnud. Ja saime teada , et lähim apteek on u 2 km kaugusel Varadero linnas. Peale hommikusööki otsustasimegi kolmekesi rännaku ette võtta, et enne suurt kuuma ära käia apteegis.
Kuna konditsioneeritõvede all kannatas selleks hetkeks ka Merike (Aili ja Vivika põdesid selle läbi juba varem), siis saime Merikeselt kaasa palve ka talle midagi apteegist tuua. Kuna nad olid Ennuga Havannas ühte apteeki sisenenud ja seal olevat olnud kahte sorti pudelikesi müügil - ühes tume vedelik ja teises hele vedelik, siis ta arvas, et kui me neist ühe talle toome, ju see ikka miskiks asjaks hea on.
Ja asusime meie mööda aanteeserva linna poole teele. Etteruttavalt olgu öeldud, et taksoteenust pakkus iga viimane kui möödasõitev ja mootorit omav sõiduk (hobuvankreid me seal ei näinud) - päris auto moodi takso, retroautod, töölisi vedavad veoautod, traktorilaadsed sõidukid , jne, jne Kõik nad aeglustasid käiku ja pakkusid küüti. Ehk et jalgade lihasgruppidele said koormust ka kaelalihased pidevast pea raputamisest. Küüdipakkumine oli ju ilmselgelt kannustatud teenimisvõimalusest aga see oli kuidagi sõbralik ja siiras ja mitte pealetükkiv.
Ja siis me seal sammusime rohus. Ja sammusime. Ja sammusime. Kui me olime sammunud viis km ja peale, tundsin, et päike hakkab meile liiga tegema. Kreemid olid ju puhta peale jäänud panemata.
Kui taaskord üks auto hoo maha võttis, andsime märku, et oleme suhtlemisest huvitatud ja uurisime, et kui kaugel see apteek õieti olla võiks. Kui selline ikka üldse on. Juht ütles, et minna on umbes 5 km veel või peale. Auto oli nauditava välimusega, lahtise katusega ja juht sõbralik. Hinnaks ütles 5 CUC. Istusime sisse ja lasime end otse apteegi ette sõidutada. Juht pakkus, et viib meid ka tagasi aga lasime ta siiski vabaks, SEST ET me nägime apteegi kõrval ŠOKOLAADI POODI.
Apteek oli uhke. Kindlalt oli seal rohkem kui pudelike tumeda ja pudelike heleda vedelikuga. Saime nii ninatilkasid kui lehe kurgutablettidega. Ja jäi seal kaupa veel järgmistelegi hädalistele. Aga hind oli krõbe. 26 CUC ja 60 CUCi senti. Hullumaja.
Ja siis suundusime sokolaadipoodi. Et kas tõesti. Mis Kuubal kommide ja sokolaadiga on, sellest kirjutasin Trinidadi jutu. Sokolaadipood laksatas esmalt jääkülma õhuga hinge kinni. Aga see oligi päris pood päris kommidega. Mida seal samas tehti. Kõigepealt ostsime kolm erinevat kommi a 50 CUC senti/tükk proovimiseks, et kas tõesti. Olid väga head. Siis ostsin ära karbi sokolaadikommidega, millele lisatud rummi (7.50). Ja sis selgus, et meil pole enam CUCisid kui tahame autoga ka tagasi hotelli saada. Suundusime otsustuskindlalt üle tee asuvasse Star Fish uhke väljanägemisega hotelli, et raha vahetada. TARKUS: kui vahetad raha võõras hotellis, siis on kurss kehvem. Aga meil oli vaja sokolaadi osta. Raha vahetatud, suundusime aga jälle sokolaadipoodi. Natuke nagu Bullerby lastes kui Liisa ja Anna poodi saadeti ja see jupike parimat suitsuvorsti ikka ostmata jäi. Ostsime külakostiks sisi veel 2 karpi ja natuke tuutu sisse kingituseks lahtisi sokolaadikomme ja ühe suure sokolaadikutsu, nii suure, et lausa känakaks võib nimetada. Rahulolu oli täiesti laes.
Ja sisi jalutasime veel natukene Varadero keskuses ringi, mis oli väga kena aga selline suhteline turistikas, kus hea ja turvaline promeneerida. Nägime ära ka kinnitus egiidi jutule, et Varaderos on samuti biitlite kohvik, hämmastusime pöösast välja tulnud kasside ja kanade peale ja otsustasime tagasi hotelli pöörduda, et päikest nautida, ujuda ja noh, lõunasöögi aeg oli ka käes. Näitasin ka mõningast iseloomu ja nõudsin, et sõidaksime tagasi lahtise katusega roosat värvi retroautoga. Saime kõndida vaevalt 10 minuti kui üks selline silmapiirile ilmus. Viipasime käega ja peal me olime. Väga peen. Väga Kuuba. Hinnaks nüüd kogu teekonna eest 10 CUC.
No comments:
Post a Comment