Pikk tee Tapale ehk Tartu reisikiri 5.-7.12.2017

Ma tõesti arvan, et iga eesti keelt kõnelev inimene, kes koolis käinud, teab nime Mati Unt. Aga sama veendunud olen ma, et tunduvalt vähem on neid, kes teaksid tema romaani "Brecht ilmub öösel" ja veel vähem neid, kes seda romaani lausa lugenud on.

Ja siis on veel üks pealiskaudne udupea, kelle vaatevälja jääb ühtäkki  siin ja seal teatriarvustusi, mis kiidavad ja väga kiidavad lavastust "BB ilmub öösel". Kuna Tartu Uue Teatri lavastused alailma kiita saavad, siis esimese hooga ei viitsi süvenedagi. Seda enam, et Pärnus hoiab meeli ärevil oma "Endla" teatri lava valmimine-mittevalmimine mitu korda edasi lükkunud tähtajaks.

Siis jõuavad mu teadvusesse aga signaalid, et piletid on välja müüdud sellele kiidetud etendusele. Mäletan hetke kui omaette veel mõtlen, et BB - Brgitte Bardot.... öösel... Teadagi miks selline publikumenu. Hea kerge meelelahutus. Kuni ühel hetkel viskab Piletimaailmas ette lisaetenduse kuupäeva. Lõpuks teen etenduse lahti. Tahan. Lisaetendusele on pileteid. Kas võtta kaks või võtta kolm? Otsustan kolme kasuks, keegi ikka minuga kaasa tuleb. Kuni nimetissõrm klahvide 2 ja 3 vahel hõljus, olid piletid välja müüdud. Mis mõttes!?

Järgmised etendused septembris 2018! Mu fantaasia keeldub sellist ajalist kaugust ette kujutamast. Ahastan. Aitäh, Raul!

5. detsember
Raeküla ühelt tänavalt, mis Riia maanteega ristub, on väljasõit pingeline. Vaatamata sellele, et isegi vasakpööret ei pea tegema.Rekkasid tuleb ja tuleb ja tuleb. Lõpuks olen ka nende vahel, nina esialgu Riia suunas. Paremat kätt teed on hea hulk tulevase kergliiklustee liivakeha paika veetud.  Kuni see ühe kraaviga lõpeb. Rekkade vahel on sopp esiklaasil garanteeritud. Ja siis meenubki, et klaasipuhastusvedelik sai ju otsa. Esialgu on siiski olukord veel suhteliselt roosiline, sest sopp mis rataste alt aknale maandub on märg. Ehk et kojamees pühib selle suhteliselt kerge vaevaga. Õhk on ka veel niiske ja nii ei kuiva see klaasile kinni. Esialgu.

Sügisene päike on nii neetult madal ja märg asfalt puurib kui laseriga silma.

Umbes 20 km enne Tartut teen tee servas siiski peatuse, jätan kojamehe tööle, võtan pudeli vett ja väljun autost.  Viskan vett esiklaasile vaheldumisi kojamehe liikumisega. Just kojamehe, mitte kojameeste. Insenerimõte on mu autole leiutanud ühe kojamehe. Auto silmnägu on jälle läbipaistev. Õnneks need viimased kilomeetrid enam mu ette autosid ei satu ja nii sisenengi Tartusse täie enesekindlusega. Kuna esimese kohtumiseni on  pisut üle kahe tunni aega, keeran sisse Lõunakeskusesse. Jõulud ja suurem linn ja suurem kaubanduskeskus ....
Tuian ja tuian eal Lõunakeskuses ringi ja mitte midagi ei saa aru. Kui enne suuri juurdeehitusi oli see koht veel kuidagi hoomatav, siis nüüd läheb kogu aur lihtsalt kõndimisele. Ja mu õhin, et saab see 2 tundi tõhusalt kasutatud ja sellega pääsen edasisest kingiotsikatsumusest, läheb täiega luhta. No mitte midagi ei tahtnud osta. Lõpuks leian ka väljapääsu ja siis saan aru, et ma ei jätnud endale meelde mitte ühtegi tunnust oma auto parkimise kohta. Ja ma jalutan ja jalutan ja olen õnnelik, et on päev ja veel on valge. Satun korraks isegi miskisse kinnisesse kohta, kus kaupa laaditakse, läbin erinevaid tasandeid ja voila... leitud.

Tartu sissesõidu esimene ring saab ühekorraga ja sujuvalt läbitud, õige natukene ainult panen parema silma kinni, sest hooman sealtpoolt miskit teist autot.
Kokkusaamisele jõuan kokkulepitud ajal ja kaasavõetud saadetis vahetab omanikku.

Olemata üldse kindel oma kõndimisjõudluses, stardin aegsasti Tartu kesklinnast Tartu raudteejaama suunas. Vanemuise tõus mu üllatuseks väga hingamist kinni ei võtagi aga läpakakottide ja seljakottidega, ninani sallidesse mähitud tudengid ilmselt peavad mind miskiks seisvaks objektiks. Näen ainult nende selgasid.

Jõuan raudteejaama kiiremini kui oskasin arvata. Ilus on.

Kuna ma pole Tartu renoveeritud raudteejaamas kunagi käinud (ma ei ole käinud kunagi ka renoveerimata Tartu raudteejaamas), siis vaatan huviga ringi, vaatan väljapanekut ja imetlen kuivõrd ilusaks on see hoone muudetud. Mulle väga meeldis. Tahtsin hirmsasti ka pilti teha aga pea iga nurga taga istusid väga kogenud rongisõitja nägudega inimesed ja jälgisid igat mu sammu ja ma lõin araks. Aga salaja siis ikka ühe foto tegin.

Kuna minu rongini, mis pidi väljuma täpselt kell 17 oli veel  kõvasti aega ja ma polnud 5. detsembril veel suutäit söönudki, otsustasin raudteejaama puhvetist võtta ühe võileiva ja kohvi.  "Ärge seda järgi tehke!"

Tasapisi hakkas inimesi kogunema ja 16:45 astusin ma koos teistega perroonile, võtsin sappa, näitasin väljaprinditud piletit ja sain klapid. Algas etendus "BB ilmub öösel".

Rongis lubati istuda kuhu iganes, seletati ära kõrvaklappide nupud. Algas pisut üle tunni kestev rongisõit Tapale. Aga mitte ainult rongisõit. Algas ka etendus. Kuuldemäng. Koos selle rongiga sõitis nii laevas kui rongis ka Berthold Brecht ise. Koos oma naise ja kahe intiimsõbrannaga. Kuna lisaetendued on veel tulemas (septembris 2018 aga kui hästi läheb, siis võib-olla juba mais 2018), siis ma ei hakka sisu ümber jutustama. Aga see oli elamus. Enamasti täiesti 3D. Korduvalt tundus mulle, et BB pistis oma pea mul seljatagant välja ja rääkis otse kõrva seal samas Tartu-Tallinn rongis. Vaatasin aina üle õla küll ühele poole, küll teisele poole ja aeg-ajalt võtsin klappe peast, et aru saada, kas miski heli on nüüd kuuldemängus või toimub midagi selles päris rongis. Silmi kinni hoides õõtsus BB ja ta kaaslannad samas rongisõidurütmis kaasa. Kuigi ma eeldan, et 1940-1950-ndatel pidi rongi õõtse vist ikka intensiivsem olema. Kolmanda mõõtme ajastutruudusele andis aga lihast ja luust proua oma koeraga kõrvalreas, kes levitas selliseid hingematvaid aroome, et aeg-ajalt hoidsin lihtsalt kindas kätte nina ees. Proua kõrval istuv noormees kannatas välja umbes Tabivereni ja siis läks kusagile endale uut kohta otsima. Nõrk! Kuuldemängul oli isegi vaheaeg 15 min, mil lubati rongi wc-sid külastada.  Ja jõudsime Tapale. Korduvalt pandi südamele, et ikka väljuksime ja ei sõidaks edasi Tallinna suunas. Ja pandi südamele, et me ei võtaks klappe peast. Ja pandi südamele, et ka pärast etendust õige rongi peale naaseksime.

Ja siis me olimegi perroonil. Algas etenduse külm osa ehk õuestseenid. Kõrvus hakkas kõlama Henrik Kalmeti reibas hääl. Rong tuhises minema ja teisel pool rööpaid jaamahoone ees seisis summ inimesi, kes lehvitasid ja karjusid hurraa tartlastele. Need olid seal Tallinnnast tulnud. 

Kuna lisaetendused on tulemas (septembris 2018), siis ma ju jälle ei saa ära rääkida, mis kõik toimus aga võin öelda nii palju, et see oli kogu õhtu kõige lustakam kui mitte kõige jaburam (heas mõttes) osa (NB! Hoiatus! Kui tunned, et käskudele allumine ja natuke totakalt käitumine ja mängurõõm pole sinu loomuses, siis ehk on parem miski muu lavastus mängukavast vaadata). Kuigi natukene sadas juba lund ja oli krõbe, siis kogu publik aeti nii tihedalt üksteise vastu ja kõndimist edasi -tagasi oli ka piisavalt, et külm küll ei hakanud.

Ja lavastuse kolmas osa toimus Tapa raudteejaama hoones. Erinevates ruumides. Liikudes, tihedalt üksteise vastas istudes, seistes, pöördudes. Kohati arusaamatute stseenidega, mis nagu ei haakunud. Ja kõige lõpuks kõik kokku sai tervikuks. Ma ei tea, kas oleks veel parem olnud kui oleksin lugenud Mati Unti eelnevalt. Lõppakord oli nagu tuhmunud filmikaader või kollaseks tõmbunud vana foto plekilises ja narmendavas albumis.

Tallinnasse läks rong 20 minutit varem. Tartlased jäid perroonile ootama. Jaamahoonest toodi välja kokkupakitud kõrvaklappe. Teisel pool liipreid perroonil kallistasid üksteist hüvastijätuks Maarja Jakobson, Maarja Mitt ja Kristel Leesmend. See oli nagu armas reaalsusesse tagasitulek.

Tundsin kohutavalt puudust sellest, et ei saanud kohe kellagagi nähtut läbi arutada, vaielda, täpsustada. Kõik jäi enda sisse.

Lavastuse kohta saab head ülevaadet lugeda siit:

http://www.uusteater.ee/a4/?p=2411#more-2411

Kui Tartu raudteejaamas rongilt maha astusin, oli maa kaetud paksu koheva lumega. Ja seda sadas muudkui juurde. Kohvitassisuuruste räitsakatena. Algas Tartu jõulutunde elu.

Tartu kesklinn on imeliselt valgustatud ja värske lumi võimendas seda veel kordades ilusamaks. Kell oli küll palju aga kuidagi kurb ja üksildane oli olla ja suundusingi siis Raekoja platsi poole. Kaubamaja eest läbi kõndides suutsin mõttes veel poriseda, et alailma riputatakse üles fotosid Pärnu inimtühjast Rüütli tänavast koos irooniliste märkustega aga pole ka Tartus neid inimesi hilisõhtul lumesajus sugugi rohkem. Tõe huvides pean nentima, et siiski ilmusid kusagilt välja kaks paari, kes valget romantikat käsikäes jagasid. Tegi kohe meele hellaks. Aga Tartu raekoja plats teeb kohe kadedaks. See on nagu suur avalik ööpäevaringselt toimiv peosaal või linna süda, kus puht arhitektuuriliselt on võimalik kerge vaevaga luua mõnusat õhkkonda. Meie Endla teatri ees seisev kuusk on ka imeilus aga seal autode vahel siiski nii üksik ja kõle ja eemalseisev. Huvitav kui Rüütli plats kord renoveeritud saab, siis kas sinna on võimalik hinge sisse puhuda? Et oleks soe ja sõbralik. šokolaadikohvikuid sinna ümber väga ei tekita...

6. detsember

Kui sa oled tulnud Raeküla tillukeselt tänavalt, kus iga naabri auto juba eemalt ära tuvastada mootorimürina järgi ja rohkem seal autosid ei sõidagi, siis ööbida Art Hotell Pallases otse tänava ääres, on tõeline katsumus. Igatahes võin kõikidele kahtlejatele kinnitada, et lund koristatakse Tartus äärmise põhjalikkusega ja kohusetundlikult. Ma arvan, et see võis olla umbes pool kuus hommikul kui nad selle nühkimise lõpetasid ja lume ka veetud said. Hotellituba oli lämmatavalt palav aga eelnevatest kordades teadsin üht nippi, mida olen kohanud seni ainult Pallases (võib-olla pole mujal üles leidnud). Nimelt on seal akna all vastu põrandat välisseinas väikene luugikene, mille saad lahti teha ja sealt siis voogab värkset ja jahedat õhku sisse. Tõeline luksus. Ja Pallas on logistiliselt nii hea koha peal. Ja Pallasel on oma väike parkla kuhu saad oma auto muretult seisma jätta. Ja sealt on nii hea vaade. Kui veab, näed aknast isegi tuttavaid kõndimas.

Aga kuna minu eelmise päeva postitus facebookis oli tähelepanu äratanud, siis saingi sõnumi healt sõbralt ja võitluskaaslaselt Gealt. Leppisime kokku kohtumise kuuse all. Ja jälle vedas ehk pime kana leidis tera. Raekoja platsil tähistati parasjagu Soome 100 päeva. Kõnet pidas linnapea Klaas ja inimesi oli soliidselt palju. Mulle tuli linnapea kõnest isegi väga tuttavana meelde käibefraas, mida 20 -25 aastat tagasi igal võimalikul puhul sai kasutatud ükskõik mille ilusa rõhutamiseks: "Nagu Soomes."  Naeratasin.

Järgmised paar tundi veetsime Ylicoolis. Oli küll lahe. Soovitan. Seal saab päevapraadi ka. Sel päeval oli verivorsti kreem! Kuna toidu nimi juba oli nii intrigeeriv, siis me muud menüüd ei vaadanudki. Ja juttu jätkus kauemaks.

Tegime veel tiiru üle Kaarsilla, õhtul käisin kuulamas kariljoni, jalutasin Toomel. Rahulik. Enne Pallasesse minekut võtsin Pierrest kaasa ühe šokolaadse koogi. Oleksin söönudki aga neil oli juba köök kinni.

 Teisel pool Kaarsilda.

 Milline uhke müts ja kohev krae, hr. minister!

 Tartu tornid 1

 Tartu tornid 2

7. detsember

Aeg suunduda koju. Auto on paksu ja jäise lumekihi all. Tartust väljasõidu ringteel saan mööndustega hakkama aga õnneks teisi autosid pole ja kergendatult jätan linnapiiri selja taha. Soppa lendab ja lendab eelsõitjate rataste alt. Vastutulevalt rekkalt lendab hirmsa pauguga vastu autot jääkamakas. Teekond möödub seiklusteta.  Tõsi, ühe heinapalle vedava traktori taga sõitsin ikka mitmed head kilomeetrid 30 km/tunnis. Aga mul oligi vaja rahulikult mõelda. Igasuguste asjade ja inimeste üle. Ja Tartu Uue Teatri lavastuse "BB ilmub öösel" üle. Jälgige reklaami. Et piletid enne otsa ei saaks kui vajutada jõuate. 

Oli tore reis Tartusse. 

NB! Tekst on toimetamata.

Muinasjutumets Havannas

Täna saatis oma Kuubal tehtud fotod vaatamiseks hea reisikaaslane Lars Saar. Lars on väga hea fotograaf. Eriti meeldivad mulle tema arhitektuuri kajastavad fotod. Head vaatenurgad, detailid, värvid.
Aga siia tahtsin eelkõige lisada Larsi tehtud fotod sellest imelisest metsast, millest uhkes retroautos mööda sõitsime meie esimesel päeval Havannas ja mida mul eriti fotodele jäädvustada ei õnnestunud.

Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et ka Sipsik käis meiega Kuubal. Ikka Larsi tehtud fotod siin.

KUUBA - 10 000 km koju, 2. ja 3. november ja PUÄNT

Korraldus oli olla 5:50 hommikul kohvritega all. Olime. Reipamad käisid snäkibaaris võileiba söömas, me ei jõudnud. Saime Elmolt kaks proteiini batooni hamba alla pistmiseks. Aga ega need ikka kell 6 hommikul eriti ei maitsenud küll.

Kohvrid said bussi. Meie ka. Algas sõit Varaderost Havanna lennujaama. Aegamisi päike tõusis ja ja saime kaunist vaadet ookeanile nautida. Mariann ja Enn laulsid põhimõtteliselt kogu tee, püüdes leida kõige rõõmsamat eestikeelset laulu, mida giidile tänutäheks lennujaamas laulda koos. Peale jäi ikka see "Kui on meri hülgehall..."! Niipea kui nad laulmise katkestasid, kostus ikka kusagilt hõige, et kes raadio kinni keeras.

Möödume Kuuba naftapuurimisväljadest. Teatas ju Castro 2004. aastal kuubalastele rõõmusõnumit, et leitud on naftat.

Kuigi giidi ja bussijuhi tipp on juba ammu kokku kogutud, teeb Mariann veel üleskutse,e t kellel on üleliigseid CUCisid võib ka need tipile annetada. Raha läheb mööda bussi liikvele. Lennujaamas lööme lahti laulu "Me täname" ja Janley nagu valgustab õnnelik naeratus. Anname üle kotid nänni ja rahaga. Saame kätte kohvrid ja teeme check-ini. Vahetame Marianniga kohvrid kuna tal on mõni kilo ülekaalu aga mina äriklassis võin rohkem kaasa võtta kilosid. Havanna lennujaama äriklassi lounge on mõttetu.

Meie lennuk on ilmselt üks vanimaid mudeleid, mis veel nii pikki üle ookeani reise üldse lendab. Aga meil pole valikut. Siseneme ja saame oma kohad. Ees on 16 tundi lendu, mis sisaldab umbes 3 tunni pärats vahemaandumise Venezuelas Caracase lennuväljal. Seal läheb osa inimesi maha ja osa tuleb peale. Kõigil kästakse oma kohtadele jääda ja teostatakse käsipagasi kontroll. Ka oma jopet peab igaüks vähemalt peanoogutusega enda omaks nimetama.

Ja siis algab iga lennuaegne rituaal. Kuna oleme ka tagasiteel äriklassis, siis saame nii tervitusjooke kui kuumi käterätte, ära tehakse voodi, tellime hommikusöögi, valime õhtusöögi, ehk et "same procedure as usual". Lennuk on tõelisetl vana. Võid küll end nupuvajutada pikali asendisse aga jalatugi üleval ei seisa mitte mingi nipiga. Õhk on ülikuiv ja salong palav. Hapnikku napib. Ilmselt need süsteemid ka enam õigesti ei toimi. Lennukaart ekraanilt ei näe, sest seda pole veel leiutatud siin. Ja tuletan meelde,e t põen troopikanohu. Mingil hetkel öösel tabab mind õhupuuduse paanikahoog. Hõikan stjuuardessilt pudeli vett ja kallutan selle endale hetkega lagipähe ja kaela. Natuke hakkab kergem. Paari tunni pärast kordan seda protseduuri Ida Mariaga. No ei olnud kerge lend.
Eks hädas olid ka need, kelle tingimused veel hullemad olid ehk et reisisid turistiklassi salongis. Aga neil käis vähemalt pidu.
Peale 16 tundi maandume Istambuli lennuväljal. Tallinna lennukit on oodata 4 tundi. Suundume äriklassi loungei. Seal saab kohvi ja muud näksi jälle. Ja internetti. Munsterdame sisse veel kaks inimest. Rainis kasutab võimalust ja käib dusi all. See on lounges olemas. Järjekorras on tal 30 inimest aga varsti hakkab talle antud raadiosaatja punaseid tulesid vilgutama ja ta läheb. Dussiruumis on olemas kõik pesemisvahendid ja käterätid. Ainult habeajamisvahendeid pole. Et siis teaksite.
Ida Maria ostsi pileti Taru bussile. Lux Express oli välja müüdud aga Simple Expressile veel kohti oli. Väljuvad lennujaamast.

Ja algab pealeistumine Tallinna lennukile. On palju eesti keelt. Lennuk on uus ja terve ja mugav. Väljalend hilineb 40 minutit. Söödetakse ja joodetakse. Kolm tundi möödub tukkudes. Päike loojub ja Tallinnase jõuame kottpimedas. Kui hea õhk on Eestis. Kopsud täituvad mühinal. On jahe, niiske aga mõnus. Puhas. saadan Ida Maria bussipeatusesse ja lükkan oma megarasket kohvrit uuesti II korrusele, et takso võtta ja bussijaama sõita.

Bussijaamas selgub, et pole pileteid ei ühele ega teisele ega kolmandale.  Muudkui lohistan oma kohvrit bussi juurst bussi juurde kuni leian väljumise, mis peaks lõppkokkuvõttes ka veel selle päeva sees Pärnusse jõudma. Panne kohvri pagasiruumi (selles bussis juht ei kõssagi aidata) ja pühin oma heledasse jopesse puhtaks pagasiruumi sopase luugi. Ostan bussijuhilt pudeli vett ja hakkas jopet puhatama. Ega ta väga ei puhastu. Ida Maria saadab sõnumi, et buss Tartusse hilines 10 minutit aga et nüüd on ta teel.

PUÄNT

Bussis vajusin kohe unne. Kui ärkasin, ei saanud üldse aru, kus me umbeski juba olla võiksime. Kõigele lisaks peatus buss iga viimase kui lepa ja kuuse all. Võttis inimesi peale ja lasi maha. Keegi mees küsis pissile ja buss peatus ja mees pissis pimeduses. Tagaismel istus purjus kiilaks aetud peadega noortekamp ja ropendas valjult ja südamest aga mitte kurjalt.

Miski kuuse alt tuli peale keskealine haleda häälega mees ja palus piletit Pärnusse (milline kergendus,  olin siiski Pärnu bussis). Bussijuht ütles hinnaks 4.60, mehel oli peos kollastes müntides 3,30 ja ta küsis õnnetu häälega, et mis nüüd saab. Bussijuht ohkas vastu, et kuule, mees, ära jama. uuris kassaaparaati, kühveldas mündid mehe peopesalt kokku ja ulatas pileti. Ei mina tea kuhumaani.

Ühe lepa alt tuli peale mingi mees, kellel oli rinnale tikitud politsei. Järgmise kuuse all ta kobis maha.

Siis mingil hetkel hakkas kõnesid kõikidele sõpradele võtma see 3.30 mees. Kurtsi rasket elu, kuidas keegi ma ei mäleta kes ei vasta fb sõnumitele ja telefonile ja tema nüüd ka ei tea, kuidas teda kätte saada. Ja et ta on Pärnu bussis kuna tal oli seal kusagil lepa all nii igav ja nüüd tahab juttu ajada aga kui sa enam juttu ajada ei taha, et nii hilja, siis kas viitsid korra välja tulla kui ma ukse taha jõuan  ja kas sul suitsu on. selle"kas sul suitsu on"lausega lõppesid kõik ta kõned.

Hingasin rõõmsalt kui kusagil Jädivere kandis suuremale teele jälle keerasime ja ühel sildil Pärnut nägin. Ma ütlen, et see iga bussis veedetud minut ja makstud sent pileti eest olid asja ette. Millised elamused. Kuuba kippus kahvatuma selle uue kaelasadanud emotsiooni all.
Ja kui siis Anu teatas, et tuleb mulle Pärnu bussijaama vastu, sai Kuubal käik täiusliku punkti.

Vahepeal on mulle meenunud veel kümneid armsaid detaile ja seiku aga need jäävad sedakorda kirja panemata.

See oli minu Kuuba. Läheksin sinna veelgi kui seda lendu ees ei oleks. Eks näis.

TARKUS: Mine Kuubale nii ruttu kui saad, enne kui turistidehordid selle oma alla matavad ja igasugu embargod lõpevad ning väliskapital Kuuba nägu muutma hakkab.

KUUBA - reisi seitsmes ja kaheksas päev, 31.oktoober - 1. november, Varadero

Start Trinidadist jälle 8:30

Ees ootab teekond Kariibi mere äärest Kuba tuntumaisse kuurorti Varaderosse. Ees on ootamas programmivaba lebotamine.

Tee peal on üks suurem peatumine Cienfuegose linnas. Linn, mis asub Kuuba lõunarannikul ja on Havannast 260 km kaugusel. Cienfuegos erineb teistest linnadest oma korrastatuse, laia ja palmidega kaunistatud promenaadi aga ka erakordse puhtuse poolest. Giidi sõnul  tuleneb see sellest, et elanikud väga hoolivad oma linnast. Jalutame läbi promenaadi ja asume traditsioonilisele peaväljaku ringile, saatjaks ikka giidi sõnad, et siin elas rikas inimene ja vaadake ilus maja. Kuid seekod sai ring ümber väljaku rikastatud ka asjaoluga, et meid kutsus oma galeriisse üks galerist ja saime kiire ülevaate Kuuba kunstist jällegi ja teadmise, et Kuubas on senimaani ringi vuramas 50 - 60 tuhat  50-ndatest maha jäänud autot ja need on sageli ka turistedel mõeldud maalide peal. eks neist paar jõudsid ka jälle meie grupi suveniirikogusse.

Cienfuegost nimetatakse Kuuba Lõunapärliks ja Kuuba Pariisiks. siin on tuntavat Pariisi hõngu, mis on segunenud Kariibi rütmidega. Linna nimi otsetõlkes tähendab "sada tuld". See on ainus linn Kuubal, mis on asutatud Prantsuse immigrantide poolt, keda kutsuti Kuubale , et tasakaalustada mustade ja valgete elanike suhtarvu. Paljud tänavanimed viitavad prantsuse päritolule tänaselgi päeval. Selle linna võiks kindlasti oma reisimarsruuti sisse pikkida.

Ja siis astusime sisse Thoma Terry teatrisse. Seekord kuulsime ka lugu. Nimelt oli Thomas Terry rikas mees, kes erinevalt eelnevatest ei rikastunud suhkrust vaid hoopis orjapidamisest. Ja tema nipp oli see, et kui uus orjalaev aafrikast saabus, siis ta korjas kokku kõik haiged ja vaevu hingitsevad aafriklased, ravis nad terveks ja müüs suure vaheltkasuga edasi. Aga Thomas oli vastuoluline mees. Ta panustas ka kogukonda. Ja tema suureks sooviks oli linna ehitada teater. Ta jõudis ka teariga alustada, kuid siis ta suri.  Tema soovi viisid lõpuni tema lapsed. Ja nii on ka tänasel päeval Cienfuegose linnas see teater toimivana olemas. sisse pääseb sinna vabalt aga pildistamise eest tuleb jälle 5 CUC maksta.

Selles teatris on esinenud ka Caruso. Carusoga oli selline lugu, et ega ta ikka Kuubale tulla ei soovinud ja nimetas kuubalasi üleolevalt ülikondades ahvideks. See ei meeldinud sugugi Thomas Terryle ja ta küsis, et kui palju Caruso oma esinemise eest soovib. Carusa nimetas summaks 10 000 dollarit, mis oli üüratu summa tolle aja kohta. see raha leiti ja vaatamata kallile pieltihinnale müüdi kohad ka välja. Oma üleolevuse eest sai Caruso aga ka karistada. Nimelt olevat ta läinud frakis enne kontserti tänavale jalutama ja kohalikele korrakaitsjatele tundus selline riietusstiil kahtlane. Nad lähenesid Caruselo ja palusid tall ära minna, sest ega väärika linna tänaval ei saa tsirkuseklouni moodi päise päeva ajal ringi jalutada. Caruso püüdis küll selgeks teha, et ta on Caruso aga no kust pidi lihtne korravalvur teadma, et mis see Caruso siis nüüd nii erilist on. Ja kuna  asi tundus vastuhakuna, siis tuligi Carusol mõnda aega arestimajas veeta. Uhkus ajab upakile....

PALACIO DEL VALLE - see Araabia Ööde  interjööre meenutav loss ehitati 1890. aastal jõuka Katalaani ärimehe poolt. Siin hoones pole sentimeetritki pinda, kuhu veel annaks paigutada mõne nikerduse või mustri. Tähelepanelikul silmitsemisel võib aga märgata lagunemise märke. Batista režiimi ajal püüti siia rajada kasiinot. Hetkel aga on tegemist suurejoonelise restoraniga ja katusetrrassil on imeline  vaade ümbrusele. Meile pakuti siin enne lõunasööki taaskord kokteili.

Katalaani järeltulijad on juba aastaid pidanud Kuubaga läbirääkimisi, et loss tagasi perekonna valdusesse saada aga seni pole see õnnestunud.  See looks pretsedendi ja oi seda tormijooksu siis kõikidele neile koloniaalajastu meistriteostele. Praegu tuleb aga pöialt hoida,e t see ilu ei hävineks.

Leidsin ka ühe ilusa video: https://www.youtube.com/watch?v=_qgRRMM3Qnc

                                                                                                     

Lõunat sõime vabas õhus restoranis “Los Laureles”. See oli tore. Nii lauad kui toolid olid tehtud kividest ja paigast ei saanud neid liigutada mitte mingil moel. Ka buffet oli aias ringikujuliselt laiali kivialustele laotud ja liha lõiguti taldrikule värskelt küpsetatud tükist. Muidugi oli kohal ka bänd. Kuid sedakorda oli see päris tore. Kohe nii tore, et meiegi omad kaasa lõid ja nii mõnigi ka tantsukirele järgi andis.

Peale lõunasööki jätkasime teekonda Varadero poole. Randa ja ujuma. Kuid enne seda pidime läbima tõelise katsumuse. Nimelt oli meil programmis veel ühe farmi külastus ja kokteili degusteerimine. Kuna eelmisest farmist ehk Benito tubakafarmist olid soojad mälestused, siis suhtusime ka sellesse külastusse kui merre jõudmist küll takistavasse aga kui uue emotsiooni ja eheda kogemise võimalusse.

Fiesta Campesina Farm - NEVER EVER ärge nõustuge pakkumisega lülitada see koht oma ekskursiooniprogrammi. Tõsi, algus oli isegi tore - sai proovida suhkruroogu läbi pressi vändata nii et mahla pritsis laia kaarega  pähe ja riietele ja kätele. See oli lõbus. Aga kõik mu oli puhas turistikas halvimal tasemel. NN farmi territoorium oli täis erinevaid palmilehtedega kaetud kioskeid-müügipunkte, küll suveniiridega, külla Pina Collada müümiseks. Võrkaedadesse olid suletud siis väidetavalt tüüpilised Kuuba loomad. Ma väga usun, et neile ikka ka juua anti korralikult. Pakutav kokteil ei jätnud usaldusväärset muljet ja vetsu juures tiirutas agressiivse välimusega raha väljapressija. Muidugi jooksis mööda farmi ringi bänd, kes üritas mõistatada, kuhu me grupina saabume, et siis pillid mänguasendisse sättida. Aga meil oli peale pingelisi Kuuba avastamise päevi silmis ainult jahutav ookean ning üsna heitunult tormlesime igaüks ise radu pidi selle vaatamisväärsuse läbi ja nagu üks mees suundusime bussi. Ma ei saanudki aru, kas seal oleks pidanud olema ka mingi organiseeritud ja seletatud käimine või mitte aga minema me sealt saime. Huh!

Ja lõpuks Varadero. Meie hotelliks sai poolsaare keskel paiknev Iberostar Bella Vista. Üheksast hoonest koosnev hiigelhotell otse Atlandi ookeani kaldal oma basseinide ja atraktsioonidega. Täiesti arusaamatu loogikaga tubade numbrites. Natukene meenutas Nõukogude sanatooriumite komplekse, kuid oli kenasti värvitud ja väljast korras. Meie hotellituba oli avar ja värviline ja sisse astudes lõi ninna miskil põhjusel värske ja märja tsemendi lõhn.  Kui asi oleks sellega piirdunud, siis mulle oleks seal isegi väga meeldinud. Aga lisaks tsemendi lõhnale haises mu voodi ülitugevalt kopituse järele ja ma ei saanudki aru, mis just seal kopitas. Esimene öö olin päris vaevas, sest ei teadnud kuhu suunas oma nina magama sättida. Teiste käest ma seda probleemi ei kuulnud, seega võis see olla mingi üksikjuhtum.

Muidugi pakuti meile jälle tervituskokteili, tutvustati hotelli ja räägiti söögiaegadest. Saime käe ümber sinised paelad, mis tagasid sissepääsu kõikidesse restoranidesse, baaridesse ja mis sisaldsid hinnas. Hinnas olid ka kõik joogid. Kaasaarvatud alkohoolsed. Paradiis!

See oli ka ainus hotell, kus võeti ära passid ja internetti ostes pidi andma tsekile allkirja.

Söök oli söödav. Mis ma muud ikka öelda oskan. Joogid kanti vastavalt soovile rannaliivale kätte. Restoranis olid väga kenad teenindajad. Posid vaatasid aina silma. Ja, et kas kõik on hästi, käidi küsimas nii u 5-minutilise intervalliga ehk et puhtast ettevaatusest, et pead jälle tänama ja hästi olemist kinnitama, julgesingi süüa vaid ühe suupoolega.

Võrreldes muidugi Kariibi merega, tundus Atlandi ookeani vesi esialgu pisut jahe. Õhtul oli ka lainetus nii tugev, et ega peale vees seismise ja lainetega võitlemise suurt muud teha saanudki. Aga see oli puhas õndsus. Päike loojus ergavpunasena ja seda idülli ei seganud ka Rainise äkki alanud  oiged peast kinni hakates: ai, ai, mu aju - päike loojub valesse kohta.

TROOPILINE NOHU ehk teine päev Varaderos

Kes meist ei teaks, et soojale maale minnes on oluliseim riietusese sall, sall ja veelkord sall. Mul oli sall. Aga ometi õnnestus mul kuidagi see miskil hetkel konditsioneeri all irvakile ilmselt jätta sekundiks ja voilà - kurk oli valus ja nohu algas. Kaasas oli ka nohutilgad aga lennuk oli need pudelist kotti rõhunud ja Kuubale jõudes oli meil vaid tühi pudel. Nii küsisimegi hotelli vastuvõtust, et ega neil äkki esmatarberavimeid pole. No loomulikult ei olnud. Ja saime teada , et lähim apteek on u 2 km kaugusel Varadero linnas. Peale hommikusööki otsustasimegi kolmekesi rännaku ette võtta, et enne suurt kuuma ära käia apteegis.

Kuna konditsioneeritõvede all kannatas selleks hetkeks ka Merike (Aili ja Vivika põdesid selle läbi juba varem), siis saime Merikeselt kaasa palve ka talle midagi apteegist tuua. Kuna nad olid Ennuga Havannas ühte apteeki sisenenud ja seal olevat olnud kahte sorti pudelikesi müügil - ühes tume vedelik ja teises hele vedelik, siis ta arvas, et kui me neist ühe talle toome, ju see ikka miskiks asjaks hea on.

Ja asusime meie mööda aanteeserva linna poole teele. Etteruttavalt olgu öeldud, et taksoteenust pakkus iga viimane kui möödasõitev ja mootorit omav sõiduk (hobuvankreid me seal ei näinud) - päris auto moodi takso, retroautod, töölisi vedavad veoautod, traktorilaadsed sõidukid , jne, jne Kõik nad aeglustasid käiku ja pakkusid küüti. Ehk et jalgade lihasgruppidele said koormust ka kaelalihased pidevast pea raputamisest. Küüdipakkumine oli ju ilmselgelt kannustatud teenimisvõimalusest aga see oli kuidagi sõbralik ja siiras ja mitte pealetükkiv.

Ja siis me seal sammusime rohus. Ja sammusime. Ja sammusime. Kui me olime sammunud viis km ja peale, tundsin, et päike hakkab meile liiga tegema. Kreemid olid ju puhta peale jäänud panemata.

Kui taaskord üks auto hoo maha võttis, andsime märku, et oleme suhtlemisest huvitatud ja uurisime, et kui kaugel see apteek õieti olla võiks. Kui selline ikka üldse on. Juht ütles, et minna on umbes 5 km veel või peale. Auto oli nauditava välimusega, lahtise katusega ja juht sõbralik. Hinnaks ütles 5 CUC. Istusime sisse ja lasime end otse apteegi ette sõidutada. Juht pakkus, et viib meid ka tagasi aga lasime ta siiski vabaks, SEST ET me nägime apteegi kõrval ŠOKOLAADI POODI.

Apteek oli uhke. Kindlalt oli seal rohkem kui pudelike tumeda ja pudelike heleda vedelikuga. Saime nii ninatilkasid kui lehe kurgutablettidega.  Ja jäi seal kaupa veel järgmistelegi hädalistele.  Aga hind oli krõbe. 26  CUC ja 60 CUCi senti. Hullumaja.

Ja siis suundusime sokolaadipoodi. Et kas tõesti. Mis Kuubal kommide ja sokolaadiga on, sellest kirjutasin Trinidadi jutu. Sokolaadipood laksatas esmalt jääkülma õhuga hinge kinni. Aga see oligi päris pood päris kommidega. Mida seal samas tehti. Kõigepealt ostsime kolm erinevat kommi a 50 CUC senti/tükk proovimiseks, et kas tõesti. Olid väga head. Siis ostsin ära karbi sokolaadikommidega, millele lisatud rummi (7.50). Ja sis selgus, et meil pole enam CUCisid kui tahame autoga ka tagasi hotelli saada. Suundusime otsustuskindlalt üle tee asuvasse Star Fish uhke väljanägemisega hotelli, et raha vahetada. TARKUS: kui vahetad raha võõras hotellis, siis on kurss kehvem. Aga meil oli vaja sokolaadi osta. Raha vahetatud, suundusime aga jälle sokolaadipoodi. Natuke nagu Bullerby lastes kui Liisa ja Anna poodi saadeti ja see jupike parimat suitsuvorsti ikka ostmata jäi. Ostsime külakostiks sisi veel 2 karpi ja natuke tuutu sisse kingituseks lahtisi sokolaadikomme ja ühe suure sokolaadikutsu, nii suure, et lausa känakaks võib nimetada. Rahulolu oli täiesti laes.

Ja sisi jalutasime veel natukene Varadero keskuses ringi, mis oli väga kena aga selline suhteline turistikas, kus hea ja turvaline promeneerida. Nägime ära ka kinnitus egiidi jutule, et Varaderos on samuti biitlite kohvik, hämmastusime pöösast välja tulnud kasside ja kanade peale ja otsustasime tagasi hotelli pöörduda, et päikest nautida, ujuda ja noh, lõunasöögi aeg oli ka käes. Näitasin ka mõningast iseloomu ja nõudsin, et sõidaksime tagasi lahtise katusega roosat värvi retroautoga. Saime kõndida vaevalt 10 minuti kui üks selline silmapiirile ilmus. Viipasime käega ja peal me olime. Väga peen. Väga Kuuba. Hinnaks nüüd kogu teekonna eest 10 CUC.

Ja siis me olime rannas ja ujusime ja päevitasime ja nautisime ja kõrbesime ja nautisime ja ujusime. Kuni tuli õhtusöök. Ja hüvastijätu kogunemine koos kokteilidega. Tänusõnade jagamine Janleyle ja Ricardole. Ja nautlemine tähtede all. Ja kohvrite pakkimine. Väliterrasilt kostus veel pikalt salsa õpetust. Natukese kurvaks kiskus.