Elushetked: KUUBA - Reisi viies ja kuues päev, 29. -30. oktoober, pikk tee Trinidadi

Äärmise täpsusega on kogu grupp koos pakitud kohvritega meie Havanna hotelli ees. Bussijuht Ricardo hakkab jälle ladustama aga keda pole, on meie giid. Sõidame mõnisada meetrit edasi ja võtame ta peale. Kahe miljoni inimesega linnas võib ju nii mõndagi juhtuda ja me ei pane pahaks. Peale eelmise päeva pidevat vihma on Havannas taas päike ja kõik majad keskväljaku ümbruses näevad ilusad välja. Kapitoolium jääb meist seljataha. Kuigi Kapitooliumis algasid ulatuslikud renoveerimistööd, on siiski esimesed koridorid ja ruumid külastamiseks avatud. Kahju on Havannast lahkuda, sest aru sellest linnast veel siiski ei saanud. Oleks tahtnud käia ja küsida ja uurida ja jutukate kohalikega asju arutada. Aga oleme endale ise programmi valinud Trinidadi ja sinna on nii 7-tunnine bussisõit ees ootamas.

Teel Trinidad viib läbi Santa Clara linnakese. See oleks ilmselt kohustuslik sihtkoht ka siis kui asuksime Kuuba teises otsas. Sest just Santa Claras on Kuuba kangelase ja iidoli Che Guevara monument, rong, millega ta sõitis ja memoriaal. esimest korda tunnen rõõmu, et meie giid nii vähejutukas on. Kiire pilk monumendile ja juba sisenemegi memoriaali. Ilmselgelt polnud vaene Janley kursis sellega, et memoriaali ei tohi siseneda ei fotoaparaadi, kaamera, koti ega telefoniga. Nii riputavadki kõik 20 meie grupi liiget talle oma kotid käte otsa ja kaela ning meist ta jääb ukse taha.

Che Guevara jumaldamine on täiesti epideemiline. Meie giidi jutu järgi on Castro talle inspiratsioon aga Che kehastab internatsionaalsust ja altruismi. Altruism seisnes siis oma suhteliselt jõuka ja kindlustatud Argentiina elu vahetamise suurte segaduste korraldamisele (minu kokkuvõte) üle Ladina-Ameerika. Esmalt pani ta käima Kuuba revolutsiooni, siis läks lõi sassi Kongo riigi toimimise ja ajas tagajalgele Boliivia. Ja nüüd naudib igavest kuulsust ja rahva armastust. Mausoleumi sees oli tänu võimsale konditsioneerile jääkülm ja seetõttu sai ka see tiir kiiresti läbitud. Kõige rohkem kõneainet tekitas foto, kus Chel kaasvõitlejad matšeetega hammast ravivad. Muide, ka muruniitmiseks kasutatakse Kuubal matšeetet ja ka miskit pikka rihmalaadset eset, millega siis jõuliselt piki rohtu vehitakse. Lisaks tuhanded tee äärtes krõmpsutavad hobused, lehmad, lambad, harjad - ja üldpilt on kasitud ja korralik. Muruniitjat ja trimmerit nägime vaid korra - seal eelajaloolise seinamaalingu juures orus. Vikat pole ilmselt seal kandis kanda kinnitanud. Kui nad selle olemasolust üldse teadlikudki on.

Kui mausoleumist väljusime, polnud Janleyt enam ukse taga ootamas. Ilmselgelt oli ta oma jõudu üle hinnanud 20 koti hoidmisel ja nii ootas ta meid juba bussi juures.

Santa Clara on läbi aegade olnud Kuuba kõige revolutsioonilisem linn. Isegi Castro ajal tegid noored siin satiirilis multifilme, siin on Kuuba ainus drag - queenide show, siin peetakse riigi parimat rock-festivali.

Sõidame ka Tren Blindado nimelist mälestusmärki vaatama, milleks on rongivagun, mis püstitati Kuuba revolutsiooni auks 1958. aastal. Batista saatis selle soomusrongi Santa Clarasse, et purustada Castro pealetung. Rongis oli 373 relvastatud sõdurit ja provianti kaheks kuuks. Juba järgmisel päeval ründasid geriljad Che Guevara juhtimisel soomusrongi ja mingi nipiga õnnestus see neil buldooserite ja kuvaldade abil vallutada. Kohe peale allaandmist vennastusid palju sõdurid geriljadega. Õnneks oli rongivagun meie saabumisel suletud ja pääsesime vaid korraks bussist väljatulemisega ja rongile pilgu heitmisega.

Palju enam elevust tekitas meis vanapaar, kes oli olnud mausoleumi jures parkimisplatsil meilt nänni küsimas ja kui me bussiga pikalt mööda linnatänavaid tiirutades kohale jõudsime (giid pidi vahepeal teed küsima), siis olid nad jälle seal oma vaiksel moel pomisemas ja annetust küsimas. Turbod.

Santa Clarast suundume Sancti Spiritus (Püha Vaim, omastavas käändes) linnakesse, mis jätab bussiaknast imearmsa mulje ja kus meil programmis suurejooneliselt on linnatuuri lubatud. Teemegi eepilise a la janley jalutuskäigu ümber keskväljaku ja heidame pilke majadele, kuhu Janley käsi osundab, et selle ehitas väga rikas inimene. Rikastus teadagi suhkruga. Niipalju saame ka veel teada, et tegemist on ainsa linnaga Kuubas, mis kannab ladina nime. Nüüd täiendasin oma teadmisi netist ja selgub, et tegemist on Kuuba ühe vanima euroopa päritolu asustusega, loomisaastaga 1514. Elanikke u 155 tuhat)

Lõunat sõime ka kusagil aga see polnud eriti märkimisväärne koht. Lauas sain jutule Kreekast pärit grupi liikmetega, kes vastupidiselt meile, olid tulnud Trinidadist ja suundusid nüüd Varaderosse.

TRINIDAD

Ja siis jõudsime Trinidadi. Etteruttavalt olgu öeldud, et Trinidadist sai minu lemmiksihtkoht meie Kuuba reisil. Absoluutselt armas linn. Kõikide oma väikeste tänavatega, kohvikute, baaride, käsitöö ja suveniiride müügiga. Igast aknast tuli muusikat. Ka hilisõhtul kui läksime omapäi uitama ja kõrvaltänavatel suunataju kaotasime, ei tundunud hetkeksi ebaturvaline olla. Pigem oli tunne, et oled nagu külas kellelgi. Kuubakad elavad ju väga avatud elu. Uksed - aknad on trellide taga lahti ja täiesti vabalt saad vaadata, kuidas vanaema toas aga otse tänava ääres midagi koob ja telekat vaatab. Kuidas pereisa hambaid peseb ja siis sind märkab ja kutsub sisse, sest päevasel ajal on ta elutoas kunstigalerii aj ta on hambapesu vahepeal nõus sind jälle tuppa laskma, et seda nautida. Mingis kohas on kogunenud terve hulk lapsi ühte ruumi ja midagi nad seal teevad. Siis märkame pimeduses u 10-liikmelist nii lasteaiaealisi lapsi, keda vanem proua parasjagu loendab ja küsime temalt teejuhiseid tagasi kesklinna. Selgub, et lapsed tulid miskist kirikuringist (õhtul 23 paiku!!!).

Casa de la Trova - kui teile pakutakse, et lähme vaatama seda programmi, kus Kuuba tantsud ja laulud, siis jääge vankumatuks. EI. Terve Trinidad on täis suurepärast muusikat jazzist aafrika rütmideni, leiate ka ise endale meelepärase istumise või nautimise või mojito joomise paiga. Kõik on üsna tillukesel territooriumil koos.

Meie hotell on Iberostar Gran Hotel Trinidad. Täiesti suurepärane hotell, millel on suursuguust ja iseloomu, koloniaalaja hõngu.

Kui kõik lootused maitsva toidu osas Kuubal olid maha maetud, siis rabas meid õhtusöök meie hotellis. Kõik mis buffest taldrikule jõudis oli hea et mitte öelda, et lausa ülimaitsev. Tänutunne haarab praegugi veel ja tahaks sööma sinna minna. Saab ju küll!

KARIIBI MERI

Hommikul alustame linnaekskursiooniga. Esmalt teeme Janley soovitusel oma kohustusliku ringi ümber pargi, mis meie hotelli ees ja kust me juba mitu korda läbi kõndinud. Aga me ei hakka vastu vaidlema. Et ringiga kiiremini ühele poole saada, ei jää me Janley manjaana kõnnakut ootama vaid tuhiseme ise ees minema, selja taga on kuulda, et selle või teise maja ehitas very rich man. Edasi suundume juba vanalinna tänavaile. NB! Kui tahad Trinidadis kõndida, siis pane mugavad jalanõud. Kõik vanalinna tänavad on kaetud munakivisillutisega. Kivid ise pärinevad Hispaaniast ja Kuubale sattusid nad koos orjalaevadega, kus neid kasutati laevade balansis hoidmiseks. Tagasi neid küll ei viidud aga mahapanemisega ka eriti vaeva ei nähtud ja ilmselgelt polnud neid ka piisavalt palju, sest vahed on ikka suured. Ja see teebki käimise pisut keeruliseks. Välja pole ehitatud Kuubas ka satevetekanalisatsiooni. Nii ongi keset tänavat või mõningal juhul ka kõnnitee servas madalam kraavike, kus voolab vesi. Ma sisendasin endale pidevalt, et see on ikka sadevesi kuigi mõnikord tekitasid aroomid teistsuguse kahtluse. Trinidadis külastasime ka arhitektuurimuuseumi, mis oli rajatud väga rikka mehe kunagisse majja. Ja rikkaks sai ta millega? Kes teab? Õige, suhkruga. Muuseum oli huvitav ja giid asjalik. Mina küll soovitaks. Aga pildistada tohib ainult 5 CUCi eest.

Loomulikult nautisime ka traditsioonilist kokteili kohas nimega La canchánchara ja tõe huvides.... laulis ka bänd.

Lõunasöök oli ilusas koloniaalstiilis majas restoranis nimega Don Antonio. Tahtsime välja istuma aga kuna sinna kõik ei mahtunud, siis pidime ikka eralduma restorani kitsukesse tahasaali. Korraks ka rõõmustasime, sest tundus, et seda ruumi ometigi ükski muusik üles ei leia. Aga võta näpust- nagu võluväel tuli uksest üks ja siis teine ja siis kolmas. Nad pressisid end laudade vahelt läbi, võtsid kohad sisse akna all ja ... Nende terane kullisilm muidugi märkas, et mõni meie grupiliige oli siiski õues einestamas ja vahepeal nad käisid seal mängimas ja siis tulid tagasi... Kui üks koer tänava peal kaasa hakkas haukuma, siis nad tegelesid mõnda aega koera vaigistamisega või peremehe paikapanemisega - ma täpselt ei saanud aru, kelle peale nad läbi akna karjusid. Aga vait see koer jäi.

Ja siis me võitlesime oma pärastlõuna vabaks. Et minna randa, et saada pruuniks teiseks novembriks.

Kariibi mere äärde. Trinidadi keskusest randa on 14 km. Hotelli portjee näitas üles initsiatiivikat abivalmidust ja viipas kohale takso, kellele andis täpsed juhised, kuhu meid viia, et saaksime kokku meie grupi kiirematega, kes juba ranna poole olid tuhisenud. Hind sai kokku lepitud enne sisse istumist ja see oli 10 CUC. Portjee veel lisas, et takso ootab meid nii kaua kui tahame rannas olla. Taksojuht oli väga meeldiv inimene. Ta viis meid randa ja ütles, et meie inimesed on treist alla minnes 20 sammu paremal. Ja et ta jääb meid ootama.

See vesi - sõnad said praegu otsa. Jumalik. Soe. Läbipaistev. Tasane. Elu kui lill. Peale meie grupi seal suurt kedagi teist ei olnudki. Väljaarvatud suured-suured linnud, kes kala püüdsid. Oo, hetk, sa peatu veel!

Tagasiteel pärisime üht-teist ja taksojuht oli lahke seletama. Nii saime teada, et Trinidadis on üks puhtamaid joogiveesid Kuubal kuna seal on veepuhastusjaam, kust mägedest tulev vesi läbi lastakse. Ta on elanud Trinidadis 28 aastat ja ei mäleta kordagi, et isegi kõige pikemal põuaperioodil oleks mägedest tulev vesi otsa lõppenud. Need kaasaegsed taksoautod kuuluvad riigile ja juhid võtavad nad rendile. Renti makstakse ostetud kütuse koguse pealt. Ka hobutaksod peavad teenuse osutamiseks litsentsi ostma ja enamusel see pidavat ka olema. Kui ei ole, siis päästavad kärmed jalad (ma ei tea, kas hobuse või vankrijuhi).

KUUBA LAPSED KASVAVAD KOMMITA

Küsisime taksojuhilt ka nõu, et kust saaksime osta kojuviimiseks Kuuba kommi või šokolaadi. Me polnud neid mitte kusagil näinud. Ometi on neil käes palju suhkrut ja ka kakaouba kasvatavad nad ise. Taksojuht jäi päris mõttesse. Ja siis seletas kahe poe asukohta, et kus võiks olla. Mõlemad pidi olema meie hotelli läheduses. Me võtsime selle otsimise ette. Kõige pealt ei leidnud me poodi üles. Sattusime kohalikele mõeldu toidupoodi, kust sai osta vaid peesode eest ja kust tavaliselt ostavad kuubakad oma talongi proviandi. Nimelt on igal Kuuba kodanikul talongiraamat, mille alusel ta saab igakuiselt osta soodushinnaga teatud hulga toidukaupa. Nii on igale ühele ette nähtud võimalus osta ühes kuus 5 kanamuna. Meie armas Janley näitas meile ka seda tsekiraamatut kuhu kenasti iga ostu kohta märge kirjutatud. Ta arvas, et see on päris hea süsteem!

Kuna me poodi ei leidnud, siis tegime lisaküsimise ühe jäätisemüüja käest. Ta küll kahtlustas, et kommi seal poes on aga juhatas meile otsa kätte. Ja muidugi ei olnud seal mitte ühtegi kommi. Ei kõige lihtlabasemat lutsukat, sokolaadist või sokolaadikommidest rääkimata.No ei ole võimalik. Hasartselt sundusime teise poe otsinguile. Ja sama. Küsisime müüjalt. Ta täpsustas, et kas peame silmas kakaopulbrit. Ei. Peame silmas sokolaadikommi või tahvlit. Müüja jäi mõttesse ja ütles, et pole ammu enam sellist asja näinud. Lausa ei mäleta, millal nägi. Nüüd oleks paras koht kuhu kirjutada see kolmetäheline inglisekeelne lühend.

Tegime kannapöörde ja suundusime vanalinna Epule ilusat sigarit otsima. Kui veel käsitööd mainida, siis on Kuubal au sees pilutamine ja vanalinnas on ohtralt müügil pilutatud linikuid, linasid, suuri linasid. Imeilusad. Hinnad käsitöö kohta vägagi mõistlikud. Kõige suurem lina (laudlina) maksab 50 CUC, keskmine 30 CUC. Väikesed linikud on puhta soodsad.

Õhtust sõime jälle oma hotellis. Ma ei suuda meenutada, et mis bänd seal oli aga välistatud on, et teda seal polnud.

Trinidad on sooja ja sõbraliku auraga imearmas linn.

Teel Trinidadi külastasime ka Kuuba Pisa torni. 12 km Trinidadist asub Manaca Iznaga Tower ehk torn, kust avaneb vaade Suhkruveskite Orule (Valle de los Ingenios) ja see on olnud seal juba üle 180 aasta. Torni ehitamise põhjuste kohta on mitmeid legende ja need on seotud kahe vennaga, kes oma vahel võistlesid kauni naise armastuse nimel. Üks lubas ehitada seninägematult kõrge torni, teine aga sügava kaevu.
Ratsionaalsem põhjus võib peituda aga hoopis selles, et tornist oli hea ülevade suhkruroopõldudel töötavate musanahaliste orjade üle. Kümmekond aastat tagsi ei pidanud orkaanile vastu tornis rippunud kell ja see kukkus alla. Torn on arvel kui UNESCO pärandobjekt. Vaatamisväärsust kasutavad ära külanaised, kes on välja pannud kaunite pilutatud tikanditega linad. Samuti müüvad nad seal ka käsitööehteid. Näiteks seotuna punti viis ilusat kaelakeed saab 1 CUC i eest. Ostsime.

Meie hotell Iberostar Gran Hotel Trinidad - soovitan.

See tool kuulus juba selle mehe vanaisale.

Eelmises postituses oli juttu erinevatest religioonidest. Siin siis see afro-kuuba merede jumalanna palvetuba koos ristiga seinal.

Restoran on rajatud koloniaalarhitektuuriga majja. Ja tradtsiooniliselt on selles maja osas olnud magamistuba. Nii on ka pragu restoranis sisutuselemendiks voodi.