KUUBA - 10 000 km koju, 2. ja 3. november ja PUÄNT

Korraldus oli olla 5:50 hommikul kohvritega all. Olime. Reipamad käisid snäkibaaris võileiba söömas, me ei jõudnud. Saime Elmolt kaks proteiini batooni hamba alla pistmiseks. Aga ega need ikka kell 6 hommikul eriti ei maitsenud küll.

Kohvrid said bussi. Meie ka. Algas sõit Varaderost Havanna lennujaama. Aegamisi päike tõusis ja ja saime kaunist vaadet ookeanile nautida. Mariann ja Enn laulsid põhimõtteliselt kogu tee, püüdes leida kõige rõõmsamat eestikeelset laulu, mida giidile tänutäheks lennujaamas laulda koos. Peale jäi ikka see "Kui on meri hülgehall..."! Niipea kui nad laulmise katkestasid, kostus ikka kusagilt hõige, et kes raadio kinni keeras.

Möödume Kuuba naftapuurimisväljadest. Teatas ju Castro 2004. aastal kuubalastele rõõmusõnumit, et leitud on naftat.

Kuigi giidi ja bussijuhi tipp on juba ammu kokku kogutud, teeb Mariann veel üleskutse,e t kellel on üleliigseid CUCisid võib ka need tipile annetada. Raha läheb mööda bussi liikvele. Lennujaamas lööme lahti laulu "Me täname" ja Janley nagu valgustab õnnelik naeratus. Anname üle kotid nänni ja rahaga. Saame kätte kohvrid ja teeme check-ini. Vahetame Marianniga kohvrid kuna tal on mõni kilo ülekaalu aga mina äriklassis võin rohkem kaasa võtta kilosid. Havanna lennujaama äriklassi lounge on mõttetu.

Meie lennuk on ilmselt üks vanimaid mudeleid, mis veel nii pikki üle ookeani reise üldse lendab. Aga meil pole valikut. Siseneme ja saame oma kohad. Ees on 16 tundi lendu, mis sisaldab umbes 3 tunni pärats vahemaandumise Venezuelas Caracase lennuväljal. Seal läheb osa inimesi maha ja osa tuleb peale. Kõigil kästakse oma kohtadele jääda ja teostatakse käsipagasi kontroll. Ka oma jopet peab igaüks vähemalt peanoogutusega enda omaks nimetama.

Ja siis algab iga lennuaegne rituaal. Kuna oleme ka tagasiteel äriklassis, siis saame nii tervitusjooke kui kuumi käterätte, ära tehakse voodi, tellime hommikusöögi, valime õhtusöögi, ehk et "same procedure as usual". Lennuk on tõelisetl vana. Võid küll end nupuvajutada pikali asendisse aga jalatugi üleval ei seisa mitte mingi nipiga. Õhk on ülikuiv ja salong palav. Hapnikku napib. Ilmselt need süsteemid ka enam õigesti ei toimi. Lennukaart ekraanilt ei näe, sest seda pole veel leiutatud siin. Ja tuletan meelde,e t põen troopikanohu. Mingil hetkel öösel tabab mind õhupuuduse paanikahoog. Hõikan stjuuardessilt pudeli vett ja kallutan selle endale hetkega lagipähe ja kaela. Natuke hakkab kergem. Paari tunni pärast kordan seda protseduuri Ida Mariaga. No ei olnud kerge lend.
Eks hädas olid ka need, kelle tingimused veel hullemad olid ehk et reisisid turistiklassi salongis. Aga neil käis vähemalt pidu.
Peale 16 tundi maandume Istambuli lennuväljal. Tallinna lennukit on oodata 4 tundi. Suundume äriklassi loungei. Seal saab kohvi ja muud näksi jälle. Ja internetti. Munsterdame sisse veel kaks inimest. Rainis kasutab võimalust ja käib dusi all. See on lounges olemas. Järjekorras on tal 30 inimest aga varsti hakkab talle antud raadiosaatja punaseid tulesid vilgutama ja ta läheb. Dussiruumis on olemas kõik pesemisvahendid ja käterätid. Ainult habeajamisvahendeid pole. Et siis teaksite.
Ida Maria ostsi pileti Taru bussile. Lux Express oli välja müüdud aga Simple Expressile veel kohti oli. Väljuvad lennujaamast.

Ja algab pealeistumine Tallinna lennukile. On palju eesti keelt. Lennuk on uus ja terve ja mugav. Väljalend hilineb 40 minutit. Söödetakse ja joodetakse. Kolm tundi möödub tukkudes. Päike loojub ja Tallinnase jõuame kottpimedas. Kui hea õhk on Eestis. Kopsud täituvad mühinal. On jahe, niiske aga mõnus. Puhas. saadan Ida Maria bussipeatusesse ja lükkan oma megarasket kohvrit uuesti II korrusele, et takso võtta ja bussijaama sõita.

Bussijaamas selgub, et pole pileteid ei ühele ega teisele ega kolmandale.  Muudkui lohistan oma kohvrit bussi juurst bussi juurde kuni leian väljumise, mis peaks lõppkokkuvõttes ka veel selle päeva sees Pärnusse jõudma. Panne kohvri pagasiruumi (selles bussis juht ei kõssagi aidata) ja pühin oma heledasse jopesse puhtaks pagasiruumi sopase luugi. Ostan bussijuhilt pudeli vett ja hakkas jopet puhatama. Ega ta väga ei puhastu. Ida Maria saadab sõnumi, et buss Tartusse hilines 10 minutit aga et nüüd on ta teel.

PUÄNT

Bussis vajusin kohe unne. Kui ärkasin, ei saanud üldse aru, kus me umbeski juba olla võiksime. Kõigele lisaks peatus buss iga viimase kui lepa ja kuuse all. Võttis inimesi peale ja lasi maha. Keegi mees küsis pissile ja buss peatus ja mees pissis pimeduses. Tagaismel istus purjus kiilaks aetud peadega noortekamp ja ropendas valjult ja südamest aga mitte kurjalt.

Miski kuuse alt tuli peale keskealine haleda häälega mees ja palus piletit Pärnusse (milline kergendus,  olin siiski Pärnu bussis). Bussijuht ütles hinnaks 4.60, mehel oli peos kollastes müntides 3,30 ja ta küsis õnnetu häälega, et mis nüüd saab. Bussijuht ohkas vastu, et kuule, mees, ära jama. uuris kassaaparaati, kühveldas mündid mehe peopesalt kokku ja ulatas pileti. Ei mina tea kuhumaani.

Ühe lepa alt tuli peale mingi mees, kellel oli rinnale tikitud politsei. Järgmise kuuse all ta kobis maha.

Siis mingil hetkel hakkas kõnesid kõikidele sõpradele võtma see 3.30 mees. Kurtsi rasket elu, kuidas keegi ma ei mäleta kes ei vasta fb sõnumitele ja telefonile ja tema nüüd ka ei tea, kuidas teda kätte saada. Ja et ta on Pärnu bussis kuna tal oli seal kusagil lepa all nii igav ja nüüd tahab juttu ajada aga kui sa enam juttu ajada ei taha, et nii hilja, siis kas viitsid korra välja tulla kui ma ukse taha jõuan  ja kas sul suitsu on. selle"kas sul suitsu on"lausega lõppesid kõik ta kõned.

Hingasin rõõmsalt kui kusagil Jädivere kandis suuremale teele jälle keerasime ja ühel sildil Pärnut nägin. Ma ütlen, et see iga bussis veedetud minut ja makstud sent pileti eest olid asja ette. Millised elamused. Kuuba kippus kahvatuma selle uue kaelasadanud emotsiooni all.
Ja kui siis Anu teatas, et tuleb mulle Pärnu bussijaama vastu, sai Kuubal käik täiusliku punkti.

Vahepeal on mulle meenunud veel kümneid armsaid detaile ja seiku aga need jäävad sedakorda kirja panemata.

See oli minu Kuuba. Läheksin sinna veelgi kui seda lendu ees ei oleks. Eks näis.

TARKUS: Mine Kuubale nii ruttu kui saad, enne kui turistidehordid selle oma alla matavad ja igasugu embargod lõpevad ning väliskapital Kuuba nägu muutma hakkab.