Monday, March 12, 2018

Esimene täispäev Fort Lauderdales ehk mis on ühist Ruka kuuskedel ja FT paatidel


Kui satud juhtumisi hotelli uksest vales suunas keerama, siis pead päris pikalt keerutama enne kui leiad väljapääsu igat sorti luksuslike jahtide vahelt. Neid on kõikjal. Ja kuna Fort Lauderdale koosneb keerukatest jõgede ja saarte süsteemist, siis on kaldaid kuhu paate kinnitada lugematul hulgal. Jahid moodustavad FT ilme ja näo ja iseloomu.

HOMMIKUSÖÖK

Rannapromenaadist üle tee paikneb kaupluste ja kohvikute rivi. Neid ei ole üüratult palju aga piisavalt, et leida endale sobiv istekoht. Ja kõik nad serveerivad hommikusööki kuna suur osa siinsetest hotellidest  end sellega ei vaeva. Vaatamata sellele, et erilist tungi hommikul poole kümne ajal seal pole ja vabasid laudasid on tänaval palju, eeldatakse siiski, et sind juhatatakse lauda. Valin endale menüüst spinatiga omleti, kohvi ja apelsinimahla. Omlett on rikkaliku täidisega aga tervislikult mage. Sool, pipar, ketšup jääb su enda südametunnistusele. Salvrättidega tuulisel promenaadil ei peenutseta. Igal laual on vastavalt söögikohale kas ämbris või korvis suur rull majapidamispaberit ja vastavalt vajadusele sealt siis endale ise seda rebid. Mulle meeldib, säästlik.

RÕÕMSAMEELNE AVATUS

Kohe kindlasti ei ole ma inimene, kes igal võimalikul juhul igas võimalikus situatsioonis inimestega vestlust alustaks. Ütlen lifti astudes seal juba eesolijatele küll vaoshoitul häälel tere aga minu poolest sellega asi ka piirduks. Ameeriklasega nii ei saa. Müüjanna esimeses kaupluses,kuhu sisse astume ja igasugu suvekleite ja pluuse näpime ja vaatame, tõttab rõõmsameelselt appi ja hakkab hoopis lühikesi pükse soovitama. Terav kõrv tabab ära puuinglise ja järgneb küsimus "Kust te tulite?"
"From Estonia." Üritan jutukam olla lisan vaikselt, et Euroopast, Põhja-Euroopast.  Müüjanna lagistab naerda ja ütleb, et teab Eestit suurepäraselt kuna võõrustas kolledži projekti raames kaks kuud eestist pärit tudengeid. Ta on nii rõõmus ja enesekindel ja siiras, et hakkan arvama, et päev läheb korda ja mulle isegi võib USA meeldima hakata. Igatahes soovitab ta meil ikka enne kõik ära vaadata, mis promenaadi kaubanduses pakkumisel on ja alles siis tagasi tulla neid pükse proovima.

LIIKLUS

Hommikul on liiklus rahulik, autosid suhteliselt vähe ja ka inimesi on pigem hulgal, mis eeldab hooajavälist aega. Üle tänava randa pääsemiseks on ohtralt ülekäiguradasid ja neil kõigil pead vajutama nuppu, et fooris süttiks lubav inimfiguur. Autojuhid on üliviisakad ja reguleerimata ülekäiguradadel antakse jalakäijale teed eranditult iga kord kui tee serva seisma jääd. Autod sõidavad rahulikult ja kannatlikult. Ja isegi päeval, rääkimata õhtust, kui pilt võrreldes hommikuga on kardinaalselt teine, saad sa alati turvaliselt üle tee. Päris õhtul on lärmakamate baaride juures ülekäigukohtadel lisaks veel helkurvestis politseinik, kes tuleb su juurde, viipab endale järgnema, sammub ees ja vaatab nõudliku näoga autode suunas, et need kindlalt seisaks seal, kus nad juba niigi viisakalt seisavad. Armas. USA hakkab mulle tunduma turvalise maana.

RAND ja LIIV

Liiv on Fort Lauderdale Beachil tummine. Vees kedagi pole kui välja arvata mõned lapsed, kes kalda ääres hiigelsuurte lainetega võidujooksu teevad. Tuul on tugev ja suur laine hoiab inimesi veest eemale. Tasapisi tuleb rannale ka päevitajaid, jooksjaid, võrkpallureid, peresid juurde. Seisan veele üsna lähedal ja olen nina päikesesse keeranud. Laied uhuvad mõnusalt labajalgu. Ja ühel hetkel tuleb laine ja mu püksid on märjad peaaegu taskuteni. Hea, et püsti jäin.
Katkematult tiirutab ranna kohal helikopter, aeg-ajalt sõidab uhke rannaautoga piki liiva rannapolitsei, vetelpääste tornis valvavad punastes pükstes päästjad ja promenaadi servas liival seisab päästeauto, valmis igal hetkel mere suunas startima.  Lisaks helikopterile lendavad taevas paralleelselt liivarannaga väikelennukid, millel sabas erinevad reklaamid lendlemas.  Pisut eemal stardivad taevasse pidevalt suured reisilennukid FT lennuväljalt.  Et aga tuul on nii tugev ja lained kolisevad, kohisevad kõrvulukustavalt, siis ei ole nende lennumasinate häält eriti kuulda ja autode mürin ei jõua rannaliivale kohe üldse mitte. Loodus on siin inimesest selgelt üle. Otse rannaliivale on tehtud ka piknikuala laudade ja pinkidega ning see leiab pidevat kasutust. Randa voorivad pered ja paarid, kel käe otsa külmakast ja mõnel ka grill.






































POE EES SIRELIPÕÕSAS

Lars saadab sõnumi, et neil on plaanis rannast lahkuda ja teha üks väike õlu. Ja kuna nad Mai-Liisiga üsna meie hotelli lähedal, siis võiksime seda teha koos. Jalutuskäigu ajal olin näinud ühes kohvikus inimesi laisalt mekkimas mingit värvilist jooki, mida pakuti suuremast pokaalist kui mu kodune supi keetmise pott. Lisaks olid igal pool üleval reklaamid, et 2 margariitat ühe hinnaga. Lepime kokku, et kui nad on maha kusagile mõnusasse kohta istunud, siis annavad teada ja otsin nad üles. Ja nii me maandusimegi ühe toidukaupluse hoovis, kuhu poe ukse ette oli pandud mõned lauad ja toolid ja poest said osta endale õllepurgi või mille iganes.  Ja kuigi mu unelm värvilistest jookidest promenaadi äärses kohvikus inimtüüpe uurides purunes, siis pean ütlema, et istumine seal poe ees oli nii relax ja lõdvestav ja naljakas, et ma täiega tundsin, kuidas igasugu pinged lihtsalt kadusid. Taaskord tuli tõdeda, et kõige olulisemad on inimesed, kellega aega veedad. Ja aju tõi paralleele meie külapoodidest, kus sirelipõõsa varjus või poodi paigutatud logiseva laua taga veedavad kvaliteetaega meie õlut libistavad külafilosoofid. Lõdvestunud, ei kusagile kiirustavad ja maailma asju hästi jagavad tüübid. Nii äge.
Lisaks tegime naaberlaudadele tublit turundustööd, sest nad pidid ju küsima, et kust me pärit oleme.
Poe hoovist suundume meie Bahia Mar hotelli, kus siis Lars ja Mai-Liis meie toa baasil hotelliga tutvuvad. Enne kui nad lahkuvad, lepime kokku, et kohtume taas õhtusöögil kusagil kesklinnas Las Olase bulevardil. Nimelt olla seal ka parasjagu käimas kunstifestivali teine päev.


RUKA KUUSED JA LA OLASE ÄÄRDE JÄÄVAD JAHID

Mis on neis ühist? Aga see kui Rukal olles ei saanud ma jätta pildistamata mitte ühtegi maalilist lumes tardunud ja stalaktiide meenutavat kuusepuud, ei saanud ma jätta pildistamast ja pildistamast ja pildistamast neid lõputuid valgeid jahte, mis seisid pea iga maja tagahoovis jõel. Sageli suuremad kui majad ise. Jalutuskäik kesklinna piki Las Olase bulevardi on nii u 3,2 km ja terve selle aja oled sa ümbritsetud suursuguste vaadetega saartele, jõgedele, ja.... jahtidele. Igale saarele suunduva tänava alguses on silt DEAD END ehk et tänav lõpeb kellegi villaga ja villa taga on jõgi, mille peal jaht. Meiesuguseid kõndijaid on esialgu vähe ja enamiku aja kulgeme kahekesi.















Restoran, kus õhtust saab süüa paadis. Laud on kahele või neljale. Romantiline.


Sillad avanevad igal veerand- ja kolmveerandtunnil, et jahte läbi lasta. Sattusime meiegi just sel hetkel sillale.

BURGER JA TIPP
              Jõuame keskusesse ja avastame šokolaadipoe. Ja kohe teisel pool tänavat on restoran, kus juba Lars, Mai-Liis ja Mari ees ootavad. Ühine otsus on, et kui Ameerika, siis olgu söögiks burger. Valin lambalihaburgeri ja ei kahetse. See on mahlane ja mõnusalt maitsestatud. Kalkuniburger eriline gurmee ei ole.
Kätte jõuab maksmise aeg. Lauda saabub kviitung. Kõige lõpus salapärased read numbreid, paigutatud salasõna Gratuity alla. 18% ja summa, 20% ja summa, 22% ja summa. Sendi täpsusega. Nii mugav minusuguse jaoks, kes ma matemaatikaga ei hiilga. Ja vaatamata kirjutamata seadusele, et tippi tuleb anda iga teenuse eest, siis siin on sulle jäetud teatav vabadus ja iseotsustamise õigus. Kui teenus oli selline nagu ta elementaarselt olema peaks, annad jootraha 20%; kui sulle tundub, et oleks pidanud vast kiiremini pisut liigutama, annad 18% aga kui olid meeldivalt üllatatud veatust teenindusest, siis 22%. Protsendid on siin muidugi täpsuse mõttes mõttetud, sest ei kohanud mina ka hiljem kusagil kedagi, kes oleks sente tagasi andnud 5st või 10st või 15st dollarist kuigi eelarvestatud tipi summa lõppes sentidega.

Tagasi hotelli jalutasime juba sügavas pimeduses sama teed pidi ja teekond läks tunduvalt kiiremini kuna pimeduse tõttu enam ahhetama ei pidanud. Pisut väsinud jalgadega jõudsime hotelli ja oligi esimene päev läbi. Kilomeetreid sai sel päeva kokku vist 12. Pole paha.

















Sunday, March 4, 2018

CSI Miami ja Pärnu

Mõnikord on mõneks reisiks vaja tõuget või põhjust. Seekord oli selleks siis Pärnu uus kruiisisadam. Esimesed laevad. Ja teadmine, et selle valdkonna suurim mess toimub Miamis, Floridas. Õigemini Fort Lauderdales.
Ja siin ma nüüd juba olengi.

Ma pole miski eriline reisideks ettevalmistusi tegev inimtüüp. Vaatamata sellele, et tihti maksab see kätte. Kuna USA pole olnud kunagi mu unistuste sihtkohaks ja tegemist siia on esimese reisiga, siis otsustasin pisutki pingutada. Paar päeva enne äralendu laadisin alla CSI Miami Beach suvalise osa ja vaatasin ära.  Pilt sai kohe palju selgem!

Lend Frankfurti väljub hommikul 6:30. Esimene buss Pärnust Tallinnasse jõuab kell 8 paiku. (tean, tean, pole autoinimeste mure.) Seega kasutasin jälle oma lemmikhotelli Viru lahket pakkumist ja veetsime oma esimese reisiöö seal. Kuigi peab ütlema, et väikesed vintsutused said alguse juba seal. Nimelt olen harjunud (sunnitud) elama ikka üsna karastava temperatuuriga kodus, kus hommikune näit on u 14 kraadi. Hotellitoas oli mõõt 22,5 peal. Palavus tahtis hinge välja võtta. Sõba silmale ei saanud aga vähemalt sai hosrisontaalis olla. Kell 4:15 helises äratus ja 4:45 seisin vastuvõtuletis. Tagant ruumist tuli öine admin. Nägu hall magamata ööst aga lahke ja sõbralik. Fuajees kees paras elu, pidevalt saabus inimesi, kes suundusid peale klubi-, pubi-, kõrtsi- ja eiminatea- mis tuuri tubadesse end välja magama.  Kuna iga väiksemagi majutusasutuse vastuvõtutöötaja on läbi käinud igasuguse läbimõõduga vasktorudest ja näinud kõiki kujutletavaid ja kujuteldamatuid inimtüüpe, siis ei tõstnud ta kulmugi kui palusin tal 4:45 hommikul esimese asjana välja printida paar eksemplari värvilist Sipsikut. Kui proua leti ääres tunneb, et ta peab ikka kell 5 hommikul saama hotellist kaasa paar Sipsikut, et need lennule kaasa võta, siis ju ta need saama peab. Kassaaparaat ei tahtnud nii vara hommikul kuidagi tööle hakata ja nii leppisime kokku, et saan oma Sipsikute ja paari pudeli vee eest minibaarist (no nii palav oli) arve meilile.

Taksojuht oli sõnaaher aga tegi oma töö korralikult. Umbes 10 min pärast olimegi lennujaamas. Siis hakkas suurem mõttetöö - kas võtta talvejoped ja saapad kohvriga kaasa või jätta hoiukappi. Mingeid endalegi selgusetuid mõtteharjutusi tehes, toppisime joped viimasel hetkel äraantavasse kohvrisse ja viisime saapad kappi. Väga mugav, muide. 2 eurot ööpäev. Algul paned sisse 2 eurot ja saad kapi lukku. Kui siis nädala pärastnaaed, paned münte juba nii palju kui oled päevi ära olnud.

Et unine ja magamata ei olnud vaid Viru öine vastuvõtu noormees, saime kinnitust kui silmasime suhteliselt äraspidiste nägudega Sanderit, Kasparit ja Andrest. Olime minemas samale lennule.

Olin broneerinud juba kohe alguses endale kindlate istekohtadega piletid.  Mõlemale vahekäigu äärde, et oleks mingigi võimalus jalgu sirutada. Lennujaams sain sõnumi, et Tallinn-Frankfurt suunal pidid nad meid ikkagi teisiti paigutama ja kui reis läbi, siis oman õigust kompensatsiooni küsida. Naiss.

Lennust Tallinn-Frankfurt ei mäleta ma tänaseks juba enam midagi. Järelikult sujus. Aga esimene selgus oma geniaalsusest selgus Franfurti lennujaamas, kus lennukist terminali saab bussiga. Ja seal oli külm ja lumi ja meie joped.... olid lennukis kohvris. Riietus oli juba pigem maiamine kui franfurtine. Ja see tõmbetuul seal bussi läbi lahtiste uste kui seisad ja ootad, et millal viiman ereisija maha tuleb. Surusime seljad vastamisi, nii külmetas ainult kõht.

Kõik, kes on kasutanud Frankfurti lennujaama, teavad kui jube koht see on. See on jube. Suur. Hiigelsuur. Kõle. Sa kõnnid ja kõnnid ja kõnnid ja ikka kõnnid. Vahepeal sõidad ka. Ja kõnnid. Ja lõpuks jõuad oma Z piirkonda. Ja veel ükssoovitus praktiline Frankfurti lennujaama tarbeks - hügieenisidemed tuleb endal kaasa võtta, neid ei tohi unustad. Sest Franfurti lennujaams neid lihtsalt ei müüda. Pole. Pole olnudki. Lõpuks 10 min enne pardaleminekut sai tehtud tohutu spurt nendes pikkades koridorides ja leida üks apteek, kus oli saadaval VIIMANE (või sisi ainus pakk üldse) pakk. Aga see pole enam pooltki nii jube kui sa ükskord oled Miami lennujaamas. 

Frankfurt Miami lend kestab natukene üle 9 tunni. Meil on vahekäiguäärsed kohad. Lennuki pakkimine on nagu üks mesilastarus või sipelgapesas toimuv sahmimine. Stjuuardessid on rõõmsameelsed ja otsustavad. Kõik , kes tahavad kohti  vahetada, seda teha saavad ja lõpuks oma koha leiavad. Minu kõrval vahetus inimene neli korda ehk et sain oma ärepealselt istmelt 4 korda püsti tõusta ja vahekäigu tungelda. Ida Maria kõrval olev Hollandi proua aga vahetas kohta vist vähemalt 10 korda, sest enamuse ajast Ida Maria seisis lihtsalt püsti ja lasi tal edasi-tagasi paremat võimalust otsida, siis aitas tal jopet alla võtta, siis ootas kuni too taipas oma käekoti kõrvalistmelt võtta. Ja see lõppes sellega, et ta siiski istus oma kohal, kuhu talle pilet oli müüdud. Minu kõrvale jäi pidama üks meesterahvas, kes üritas kuni õhkustõusmiseni pidevalt vestlust alustada saksa keeles ja siis Ida Maria pidi end üle vahekäigu küünitama, et talle lennuki varustuse kohta infot jagada. Ühesõnaga, ma olin juba päris väsinud ja silme eest oli kirju kuni me ükskord õhku saime.

Kõigepealt pakuti pakike soolakringleid näksimiseks ja juua. Siis kui tundus, et enam-vähem kõik on selle pakikese ära krõbistanud, toodi kuumad niisked rätid, et saaksid oma käed ära puhastada. Peale söömist siis.
Süüa sai veel - lausa kahel korral sooja sööki- ikka kana ja makarone (või noh, pastat). Toit oli täitsa hea. Joogiga ei koonerdatud. Iga natukese aja tagant toodi topsidega mahla ja vett, nii et vedelikupuudust tunda ei pidanud. Jõudsin ära vaadata kolm filmi aga Fridal jäi lõpp vaatamata, sest teades kui kurb see on, siis ma ei tahtnud päevasel lennul seal avalikult lahinal nutta ja ninaga löristada.

HOLLANDI TÄDI

Ida Maria Hollandi tädi hoolitses terve lennu vältel usinalt selle eest, et Ida Marial ei tekiks verepeetust jalgades. Neid püstikargamisi oli loendamatu hulk. Ja kui ta istus, siis ta oma küünarnukiga muudkui manipuleeris  oma  küünarnukiga istme käetoel oleval puldil nii et pidevalt toimus valgusvaatemäng lugemislampidega laes - need muudkui süttisid ja kustusid, süttisid ja kustusid. Ida Marial ei õnnestunud ühtegi filmi katkematult vaadata ega muusikaga lõpuni jõuda, sest nimelt polnud see käetoel olev pult mitte tädi ekraani reguleeriv aga Ida Maria  oma. Kusjuures tädi ise ei pannud tähele ei vilkuvaid tulesid ega ekraanipildi hüplikkust.

AMEERIKLANE SCOTT

Aga selgus, et Scott minu kõrvalistmel on ameeriklane, kes töötab aastaid Saksamaal, on hariduselt biotehnoloog. Rääkis uusimatest arengutest biotehnoloogia vallas, tundis elavat huvi Eesti vastu ja lubas ühendust võtta tartu Ülikooli biotehnoloogidega, et ehk võimalikku koostööd teadusvallas arendada. Kuuldes, et Ida Maria räägib nii palju erinevaid keeli ja õpib IT-d, saatis ta hetkega oma kontakti, et siis uurida võimalikku praktika võimalust nende firmas. Järgmisena lubaski ta reisi Eestisse ette võtta. Ehk et minu komandeering saavutas eesmärgi juba lennukis - Eesti ja Pärnu sai vähemalt ühele inimesele reisi sihtkohaks. Lisaks sain lubaduse, et ta saadab mulle paari reisibüroo kontaktid, kes korraldavad reise inimestele, kes suplevad rahas ja kes pole Eestist ilmelt kuulnudki ja just sellpärast tuleksid seda avastama. No vaatab! Kuigi peab ütlema, et see ameerikalik uljus, et nii ongi pani mindki hetkeks uskuma, et äkki kohe esimese meili peale, need hordid teele asuvad. Muidugi sain kohe oma tavapärase elulise mõttevõime tagasi aga tore oli ikka.

Kuidagi läks jutt ka relvadele Ameerikas. Ja sain kirgliku kaitsekõne relvade kaitseks. Relvad ei ole süüdi vaid meie vaim (Protect and serve) ja hing on katki (broken). See oli silmnähtavalt nii valus teema ta jaoks, et ma ei tahtnud rohkem torkida.  Igatahes on ta ise lapsest saati relvadega üles kasvanud ja ka praegu on tal kodus nii jahipüss kui püstol. Ja tal on kindel kavatsus teha ära kõik Saksamaal vajalikud toimingud (relvaload, klubi liikmeks astumine, suure ja tugeva seifi hankimine ja paigaldamine), et ta saaks relva hoida ka Saksamaal.

RISTIGA PABER

Maandusime. Päike paistab. Meenub, et päikeseprillid ununesid ka koju.
Ja järgmised 2,5 tundi veedame järjekorras. Sinka-vonka lintidest ja postidest moodustatud labürindis kõndides mõõduka tempoga ühest saali servast teise. Inimesi on meeletult. Aeg-ajalt seisame seal lintide vahel. Lihtsalt seisame. Ajaviieks saab lugeda seintel olevaid väikeseid tabloosid. 
No video. 
No pictures. 
Declare fruits, vegatables, animals.

Jõuame automaatse passikontrolli aparaatide sektsioonini. Neid on palju. Sisestan passi. Asetan plaadile oma parema käe neli näppu, et anda sõrmejäljed. Kaamera liigub allappoole ja teeb enne foto kui jõuan lugeda, et foto tuleb teha prillideta. Retry. Automaat väljastab minu näopildiga lipiku, mille ühest servast teiseni on peal hall rist. Ida Maria dokumendile risti ei tule. Ta võiks kasutada eriläbipääsu aga kuna oleme end identifitseerinud ärireisil oleva perekonnana, siis ta peab jätkama koos minuga kulgemist-seismist lintidega labürindis. Vahetult enne passikontrolli vajub meie ees kokku üks noor naine. Abikaasa tõstab ta jalad kõrgemale, mina otsin kotist välja veepudeli. Lindi tagant annab üks naine glükoositableti. Passiametnikuni kõnnib ta juba ise. Janutab. Aga vett mul enam pole. Passiametnik palub panna plaadile parema käe neli sõrme. Ilmelt ei ole need õigesti,sest ta palub jälgida, et sõrmed oleks täpselt keskel. Siis on parema käe pöidla fotosessioon. Siis vasaku käe neli sõrme. Ja vasaku käe pöial. Siis ta vaatab ja palub veel kod asetada plaadile parema käe neli sõrme. Pöial pääseb.  Prillid peast. Foto. Ja ma olen USA-s. Ida Maria passile heidetakse vaid põgus pilk ja ta jalutab rõõmsalt läbi.

SANTO DOMINGO TAKSOJUHT
Pagas on lindilt maas juba 2 tundi ja meeletus ruumis kõnnime ja otsime oma kohvreid. Lõpuks leiamegi. Jalad  valutavad, räpane olla, õhku tahaks. Suundume väljapääsu poole. Suures ootesaalis läheneb meile väikest kasvu onu ja küsib vaiksel häälel, et kas soovime taksot. Ma olen nii väsinud, et ütlen kohe jah. Natukene kaupleme hinna üle (üks kodutöid, mida tegin oli see, et kui palju umbes maksab sõit Miami lennujaamst Fort Lauderdale (ühistransporti seal pole). Suundume parkla poole. Seal palub ta meil ootama jääda. Ja siis sõidab otse emeie juurde suur, ilus, uhke  valge minibuss, kuhu me kahekesi peale läheme. Tean,e t maksin pisut rohkem vist kui muidu aga no see oli luksuslik pääsemine lennujaama põrgust.
Edasine 50 minutit möödub minul aknast välja vaadates ja ahhetades mastaapide üle, Ida Maria ja taksojuht padistavad hispaania keeles lakkamatult ja saan aru,e t teemaks on hispaania keele erinevad aktsendid ja keelekasutus. Taksojuht ise on pärit Dominikaani pealinnast Santo Domingost. Nad laterdavad katkematult kuni hotelli sissepääsuni.

BAHIA MAR FORT LAUDERDALE BEACH

Hotelli fuajee on paksult inimesi täis. Kõik kõnelevad valjuhäälselt. Vastuvõtuletis töötab 5 teenindajat. Lärm ja olemine meenutab laadaplatsi. Meie Matthew on lahke ja tore ja viskab nalja ja vabandab, et peame endale käelindid ümber randme kinnitama. Osa ta jutust läheb lärmi tõttu kaduma. Tuppa saame kaasa kumbki ühe pakendatud küpsise. Jõuan veel poriseda, et sellise raha eest pole hinnas isegi hommikusööki.
Ja toas. Voodi. Lai voodi.
Dušš. Vaade.
Wifi. Sõnum Larsilt - kirjuta kui kohal olete. Oleme. Lepime kokku, et lähme neile külla.

NUINARKOOS

Tuvastame koha kuhu jalutama peame, 2,5 miili jalgsi. 40 minutit kõndimist.Otsustame võtta takso. Kohe kui juuksed on kuivanud. Ärkan kohaliku aja järgi kell 4 hommikul. arvuti töötab. Kõik tuled toas põlevad. Ida Maria magab dressipluus seljas. FB-s on vastamata kõne Larsilt ja küsimus: "Kus maal olete?"
Ootame valgenemist. Päike.

Olen USA-s. Esimest korda. Aknast paistab Fort Lauderadele rand ja Seabreeze Bulevard. Aeg on minna avastusretkele ja hommikusööki otsima.






Monday, February 26, 2018

Puhta särgiga vanad papid ootavad suurt bussi


Kirjutasin ühe tillukese mõtte facebooki lehele. See mõte oli mind jälitanud juba ammu ja saanud uut toitu sõitudelt Läänemaale või  Tartumaale. Ja täiesti ootamatult sai sellest postitusest minu facebooki ajaloo kõige menukam postitus.  Paljudel äratas ta minevikumälestusi ja nostalgiat. Nii tõstangi nüüd selle postituse siia koos armsate kommentaaridega.

23. veebruar 2018
Olen ammu tahtnud jagada üht tähelepanekut aga ikka on midagi muud vahele tulnud. Aga täna tundub selleks päris paslik hetk olevat.
Kas olete tähele pannud metsade ja põldude vahele teeserva jäävaid bussipeatuste silte, kus esimese hooga aru ei saa, kes küll kunagi seal maha läheb või siis peale tuleb. Mõnikümmend või mõnisada meetrit eemale suundub metsa või põldude vahele küll tee aga kas see ka mõne majani jõuab, seda enam ei tea. Sest näha seal midagi pole.

Ja siis seisab neis peatustes, õigemini teatud kauguses, aeg-ajalt auto. Üsna tihti vana Lada või Moskvitš, mõnikord ka väheke uuem mark nii 20-25 aasta tagusest ajast. Neid autosid iseloomustab üks asi - vaatamata sellele, kust nad sinna tulnud on, on nad alati väljast väga puhtad. Ja alati istub selles puhtas autos vanem mees. Puhta särgi või jaki või jopega. Ja ootab. Ootab, sest pereema on saatnud ootama ja ta ise ikka tahab ka. Ja siis saabub buss. Peatub. Ja bussist väljub kas noor naine, kompsud käes, vibalik poeg või üsna sageli hoopis ema väikeste laste ja kompsudega. Emotsionaalseid tervitusi ma pole juhtunud silmama aga kuidagi pidulik on see bussilt tulnute autosse paigutamine. Ja siis see auto pöörabki sinna metsa vahele ja sõidab justkui eikusagile 3 või 5 või 10 km kaugusele.
Ja igakord ma kujutan vaimusilmas ette, et seal kusagil on üks soe ja rõõmus kuigi natuke viltune maja, kus pliidi all tuli ja pereema vaatab kella ja hetk enne auto koduõuele keeramist võtab pliidilt kartulid, kurnab need ära ja paneb tahenema. Soust on juba pliidi peal valmis, keldrist on toodud hapukurgipurk ja kõrvitsad. Ja siis nad tulevad. Lapsed jõudsid koju. Kivi langeb selleks korraks südamelt. Isa võtab puhta särgi seljast ja asub igapäevaste askelduste kallale. Ema/vanaema püüab hetkega tekkinud segaduses mingitki korda hoida ja ohjeldamatult õpetussõnu jagada...
Et meil ikka oleks neid eikusagil olevaid bussipeatuste silte, ootavaid puhastes riietes papisid, pliidi juures askeldavaid emasid ja vanaemasid ja lapsi ja lapselapsi, kes tulevad suure bussiga linnast koju käima. Neid maju seal kusagil põldude ja metsade taga. Ja et meie, kes mööda sõidame , oskaksime märgata selliseid hetki.
Head Eesti sünnipäeva!

Annely Akkermann Head sünnipäeva!
Manage
Vasta3d
Karmen Tellisaar Nii ilus! Head Eesti sünnipäeva!
Manage
Vasta3d
Kaja Joesaar See tegi mind nii härdaks, tuli see tunne meelde,kuidas minu emake veel mind koju ootas seal põldude vahel metsa sees... see on nii hea tunne,kui sind oodatakse koju - ahi on köetud, tuba soe, aurav toit pliidi serval. Nüüd kui lähen koju käima,ei oota mind seal keegi...Aitäh Viivika Orula seda imelist tunnet meelde tuletamast.
Manage
Vasta3d
Inna Tillemann Minu kodu oli 10km kaugusel ühest sellisest bussipeatusest
Manage
Vasta3d
Kaie Pärn Aitäh Viivika, et panid sõnadesse selle, mida mina olen mõelnud. Ilusat sünnipäeva!
Manage
Vasta3d
Inna Tillemann Rõõmsat Eesti sünnipäeva!
Manage
Vasta3d
Kristel Ernits Imeline! Aitähh Viivika, seda kirjutamast ja omi mõtteid jagamast.
Manage
Vasta3d
Liina Käär See üks kõige ilusam asi, mida seoses kodu ja Eestiga viimati lugenud olen. Las see jääb kestma. Head Eesti sünnipäeva!
Manage
Vasta3d
Roland Leesment Aitäh Viivika! Su kirjeldus vastab üsna täpselt sellele, mis minu mälupiltide hulgas leidub ... aasta oli siis 1982 kui läksime pisitütrega vanematele külla, rongiga ja isa tuli meile vastu traktoriga 4 km tagant. Kõik muu oli enam-vähem sama. See oli sündmus meile kõigile! On imeline, et see toimib Eestis ka täna! Head Eesti sünnipäeva!
Manage
Vasta3d
Piret Hallik-Sass Minu isa ootas alati minu ema samamoodi, küll linnas, vahel tundide kaupa oodates ja ajalehte lugedes...
Manage
Vasta3d
Kristel Kallau Aitäh Viivika! Mul polnud küll just metsavaheteed...kuid vanaisa oli autoga bussijaamas vastas. Vanaemal oli söök ja suhkrusaiad.Ja kõik need moosid, mahlad ja kuivatatud raudrohuõied, mis lahkudes kaasa pakiti. Nutt tuleb peale. Seda enam ei ole...Kuid oluline on seda ise edasi kanda- lapsed tulevad ja kodus ootab söök ja soe tuba...Head vabariigi aastapäeva
Manage
Vasta3d
Sirje Paiste Aitäh Sulle ,Viivika! See lugu äratab aastate tagust ... Head vabariigi sünnipäeva!

Esimene täispäev Fort Lauderdales ehk mis on ühist Ruka kuuskedel ja FT paatidel

Kui satud juhtumisi hotelli uksest vales suunas keerama, siis pead päris pikalt keerutama enne kui leiad väljapääsu igat sorti luksuslike...