KUUBA - Reisi teine päev, neljapäev, 26. oktoober - hommik

Ärkan tuttava hääle peale kuigi kohe ei taipa, mis see on. Tooli käsitoe salariiulil on helisema hakanud telefoni sisseununenud äratus. Kell on 7. Seega on teine reisipäev vähemalt koduse ajaarvamise järgi alanud. Lendame. Kusagil. Väljalend Istambulist pidi olema 01:40, lennuk tõusis õhku 20 minutit ettenähtust hiljem. Järelikult oleme lennanud 5 tundi ja ees on veel 7,5 lennutundi. Päris hirmus. Kuigi jalgade paistetus on vist pisut järele andnud ja nahk säärtel enam käriseda ei ähvarda.

Teadjamate kolleegide vilunud pilk tunnistas lennuki hetkega päevinäinuks aga sellele vaatamata on Turkish Airlinesi äriklassi salong turistiklassis harjunud lendajale mugav, avar ja nupud käsitoel kutsusid vastupandamatult kõiki võimalusi läbi proovima. Esialgu muidugi pidi see ootama, sest kui lendad äriklassis, siis käib sinu ümber üks katkematu tants ja trall.

Vaevalt olime oma kohad leidnud ja pilkudega nahkistet mõõtsime kui abivalmis käsi lükkas meile ette kandiku valiku tervitusjookidega. Võtsin rohelise joogi koos laimiviiluga. Enne kui viimane tilk joodud, on klaas kadunud. Istume. Hakkan sätitama mõõtudele vastavaks turvavööd kui läheneb lahkel sammul uhke kokamütsiga noormees ja ppisatb näppu mahuka kena disainiga menüülehtede valiku ja pastapliiatsi. Palutaks etellida endale hommikusöök.Menüüle kirjutan enda nime ja puha. Hetkel enam täpselt ei mäleta (oi. 7:35 – lennuk hakkas rappuma, ja kohe kõlab teadanne, et seoses ilmastikuoludega tõsta aga tool püsti ja kinnita turvavöö) aga tellisn vist värskelt pressitud porgandimahla, jogurti kuivatatud viigimarjade ja virsikutega ja mingi lameda küpsetise täidetud juurikalistega. Ulatan linnukestega märgitud menüü kokamütsile ja juba ta nõuab valiku tegemist õhtusöögi menüüst. Eelroaks tellin türgi meze valiku, pearoaks täidetud baklaazani koos riisiga. Õnneks ei pea kohe valima magustoitu. Kokamüts eemaldub. Õnnestub kinnitada turvavöö ja näpud sügelevad nuppude järgi. Tooli kõrval seisab naeratav stjuuardess, pakikesed käes ja küsib, kas soovime kõrvaklappe. No mis sa ikka esimese ehmatusega kostad. Võtame vastu. Kuigi ruumi on ebanormaalselt palju, ei oskagi seda kõrvaklappide karpi mujale sokutada kui põrandale. Nii, nupud ja fun! Istme kõrval seisab stjuuardess, ütleb, et „by the way - minu nimi on Esta (või midagi taolist) ja ma teen kõik, et teie lend kulgeks mugavalt“ ning ulatub kilekotti pakitud kingituse -päris suure abivahendite kotikese siidiste silmaklappide, lennusokkide, hambaharja ja -pasta, kokkupandava kamm-harja, niisutava kreemi ja niisutava huulepalsamiga. Koti sisu läbi uuritud, palsam huultele määritud, poetame kingikotdi jälle põrandale. Seal seda ruumi on. Nupud... Istme kõrval seisab pikka kasvu poiss ja teatab, et kohe tuuakse pähkleid ja kas soovin nende kõrvale ka pokaali sampust. Tasahilju hakkan sellest suhtlemisest väsima, päev on olnud pikk ja luban tal armulikult selle pokaali tuua. Nii, sain nuppudega tooli liikuma kui kogu salongis algas miski mööbeldamine. Meie juure ska. Paluti väljuda vahekäiku (ma ju just olin rihma kinni saanud ) ja hakkati tegema voodeid. Väike kattelina-madrats kinnitati istme külge ja toolile tuli lisaks väikesele tekile suur tekk ja suur padi. Ja juba seisis me kõrval kandikuga ma ei mäleta enam kes japalus lauad käsitoest välja sikutada. Sellele lauakesele heideti laudlina ja laudlinal euhke kandik maitseainete ja eelroogadega. Ja mis peamine, väikeses disainitud kotikeses veikles küünal. Kotikesele oli kaunilt trükitud- Küünlavalguse õhtusöök. No ja siis tuli vahepeal jälle aru anda, mida joogiks soovid ja kas veel soovid ja siis tuli pearoog. Ja kui siis lõpuks kõik söödud oli, kandikud ja laudlinad ära toimetatud, kõht üle nina pressis, saime nuppude kallale asuda. Isegi natukese filmida proovida, kuidas sujuvalt istumisest pikali voodisse vajud. No ja nagu võluväel, kui mina seal kõht taeva poole sirgelt pikutasin,veeres meie istmete juurde kahe poisi kaasabil magustoidu käru, kust oli vaja jälle valik teha. Õnneks võis valida ühe asja. Võtsin pokaali puuviljasalatit. Salat söödud, sain mahti leida pistik istme seest, kuhu igaks juhuks telefon laadima pista, kui istme juurde ilmus meie „by the way Esta“ ja palus täita kaardid, mis tuleb Kuubale jõudes passi vahele panna ja kontrollis esitada. Asusime kirjatööd tegema. Mõistus sai mitme koha peal otsa. Võtsin lehe näppu ja kõndisin kolleegide juurde nõu küsima. Selgus, et nad murdsid pead täpselt samade küsimuste kallal. Leht jäi pooleli. Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis toodi see leht ikka enne söömist, sest me ei saanud edasi nuputada vastuseid kuna pidime selle kandikute eest ära tõstma. Ja kui siia veel lisada kaks korda tangide vahelt tulikuumade märgade käterättide ulatamist enda värskendamiseks, siis vist sai edasi täitsa omaette olla. Kell oli 4 ja nuputasime end pikali, sättisime patju ja tekke ja otsisime jalgadel kõrgemad kohad ning püüdsime magada. No on küll võrreldamatult parem kui turistiklassis aga oma voodi vastu ikka ei saa. Keegi ei veena mind vastupidises.

Nii, teise reispäeva ärkamisest on möödunud tund. Norskamisi enam kuulda pole. Siin-seal on hakatud ärkama. Ja paanikat tekitava nähtusena hakkas ninna tungima mingit söögilõhna. ÕNNEKS ei ole keegi veel ilmunud meie istme juurde. Kasutan juhust, nupuvajutan end pikali ja tõstan jalad eesoleva istme seljatoe peale. Tundub, et ega pikka pidu enam pole.

 Airbus äriklass Istambul -  Havanna

 Jalgadel on ruumi.

Kokk valmistas värsked road lennukil. Ja need olid tõepoolest väga head.

Õhtusöögi eelroad.

 Küünlavalgus õhtusöök

Küünlavalgus õhtusöögi pearoog

Need  fotod on nüüd udused. Nimelt tabas meid u 4 tundi enne sihtkohta jõudmit tõeline torm, mis Bermuuda kohal raputas nõnda, et pildistamine muutus võimatuks.

Aga lendurid tõusid ja langesid tormiiilidest mööda laveerides väga osavalt. Kolleeg Anne saatis hommikul kokpitti tänusõnad. Aga kogemus on see, et kui tormab, siis pikali olla on palju parem kui istuda.

 Pilved Miami kohal.