Äratuse panin kell 7 hommikul. Bussijaamas arvasin heaks endeks olevat fakti, et kui oma kohvriga piletikassadesse suundusin, krapsas seal püsti pudeli-Vovka ja tegi mulle viisakalt ukse lahti. Isegi sjenti ei küsinud.
Miinus kolm kraadi ja harjumatult vinge tuule tõttu jäingi siseruumi bussi ootama. Aga kui buss akendest mööda sõitis ja mina siis väljusin, oli terve Pärnu kesklinn täis kirbet lõhna, mis hingamist mattis. Ja nagu selgus, tuli see just sellest minu bussist, mis pidi mind täpselt sobivalt otse Tallinna lennujaama toimetama. Bussil nimelt ei tahtnud pidurid maha tulla. Hakkasime asendusbussi ootama. Ootajal aeg teadagi pikk ja lennujaama saabumise aeg oli täpselt rihitud. Ootasime ja ootasime ja silmanurgast kiikasin juba takso poole. Aga bussijuht arvas, et küll see asendusbuss ka tuleb ja et jõuan küll. No lõpukas ta tuligi, ilmselt otse kanali pealt, sest kohaletoojaks oli õliste tunkedega mehhaanik, kes nagu muuseas poetas, et sõita saab ainult teise ja neljanda käiguga ja kui mingi jama, siis tuleb miskit nuppu vajutada. Tegin veel viimase katse taksole minna aga ka mehhaanik arvas, et jõuan küll ka selle bussiga. Kahekesi juhiga kangutasid nad lahti ka pagasiruumi luugi, kuhu mu kohver hoiule läks.
Kas olete näinud lätlast, kes sõidab kangekaelselt 89 km/h. Mina nüüd nägin. Minu raskekujuliste ohete peale otse kuklasse hakkas vaene bussijuht süstima Pärnu-Tallinn maanteel väikeste autode vahel nigust suslik. Mingil hetkel jätsin ohkimise ja panin igaks juhuks silmad ka kinni. Ainult istmiku ja selgroo järgi sain aru, et valget keskjoont ei ületanud me ei üks ega kümme ega 13 korda.
Ikka teise ja neljanda käiguga. Tallinnas ühe valgusfoori all suri korra ka välja aga olin lennujaamas enne kui arugi sain.
Turkish Airlines hakkas lennukisse laskma siis kui oleks pidanud juba õhku tõusma ja õhku tõusime poole tundi ettenähtust hiljem. 3,5 tundi hiljem maandusime Istambulis, kus Havanna lendu tuleb oodata tervelt 10 tundi. Atatürki lennujaam on täielik kaos ja sellel pole lõppu ega äärt. Et korrakski värske õhu kätte pääseda, tuleb kõndida ja kõndida ja kõndida. Kui lõpuks väljapääsuni jõudsime oli kohale jõudnud korralik padukas. Õhk aga on soe. Lärm kõrvulukustav.
Eelroog Tallinn - Istambul lennukis
Teleka sai ka istmest välja kangutada. Filmivalik on hea.
Õppereisi ühe osana on meil ette nähtud ka meeldiv võimalus tutvuda ühe esinduslikuima Business Lounge`hingeeluga. Ja peab tõdema, et siin on hubane. Internet toimib kuigi oma kasutajanime ja parooliga sisse saada ei õnnestunud. Abivalmis teenindaja siis sisestas enda oma. Mängida saab piljardit ja golfi, nautida massaazi ja isemängivat klaverit. Üle lounge`i on laiali laotatud veini - ja karastusjookide nurgad, Türgi maiustuste väljapanekud, salatibuffet, puuviljade kuhilad. Igale poole ei ole veel jõudnudki.
Ja kui siseneda rahvusvaheliste lendude väljumise terminali, siis ei maksa sisse tormata esimesest välisuksest vaid võtta suund vasakule kuni tuleb sissepääs Turkish Airlines äriklassi reisijatele. Pileteid ei kontrollitud ja nii on võimalik tunduvalt lühemate järjekordadega läbida turva- ja passikontroll.
Enamik meie grupist aga naudib laevasõitu ja õhtusööki Bosporusel tuledes Istambuli uudistades.
No comments:
Post a Comment