Thursday, December 7, 2017

Pikk tee Tapale ehk Tartu reisikiri 5.-7.12.2017

Ma tõesti arvan, et iga eesti keelt kõnelev inimene, kes koolis käinud, teab nime Mati Unt. Aga sama veendunud olen ma, et tunduvalt vähem on neid, kes teaksid tema romaani "Brecht ilmub öösel" ja veel vähem neid, kes seda romaani lausa lugenud on.

Ja siis on veel üks pealiskaudne udupea, kelle vaatevälja jääb ühtäkki  siin ja seal teatriarvustusi, mis kiidavad ja väga kiidavad lavastust "BB ilmub öösel". Kuna Tartu Uue Teatri lavastused alailma kiita saavad, siis esimese hooga ei viitsi süvenedagi. Seda enam, et Pärnus hoiab meeli ärevil oma "Endla" teatri lava valmimine-mittevalmimine mitu korda edasi lükkunud tähtajaks.

Siis jõuavad mu teadvusesse aga signaalid, et piletid on välja müüdud sellele kiidetud etendusele. Mäletan hetke kui omaette veel mõtlen, et BB - Brgitte Bardot.... öösel... Teadagi miks selline publikumenu. Hea kerge meelelahutus. Kuni ühel hetkel viskab Piletimaailmas ette lisaetenduse kuupäeva. Lõpuks teen etenduse lahti. Tahan. Lisaetendusele on pileteid. Kas võtta kaks või võtta kolm? Otsustan kolme kasuks, keegi ikka minuga kaasa tuleb. Kuni nimetissõrm klahvide 2 ja 3 vahel hõljus, olid piletid välja müüdud. Mis mõttes!?

Järgmised etendused septembris 2018! Mu fantaasia keeldub sellist ajalist kaugust ette kujutamast. Ahastan. Aitäh, Raul!

5. detsember
Raeküla ühelt tänavalt, mis Riia maanteega ristub, on väljasõit pingeline. Vaatamata sellele, et isegi vasakpööret ei pea tegema.Rekkasid tuleb ja tuleb ja tuleb. Lõpuks olen ka nende vahel, nina esialgu Riia suunas. Paremat kätt teed on hea hulk tulevase kergliiklustee liivakeha paika veetud.  Kuni see ühe kraaviga lõpeb. Rekkade vahel on sopp esiklaasil garanteeritud. Ja siis meenubki, et klaasipuhastusvedelik sai ju otsa. Esialgu on siiski olukord veel suhteliselt roosiline, sest sopp mis rataste alt aknale maandub on märg. Ehk et kojamees pühib selle suhteliselt kerge vaevaga. Õhk on ka veel niiske ja nii ei kuiva see klaasile kinni. Esialgu.

Sügisene päike on nii neetult madal ja märg asfalt puurib kui laseriga silma.

Umbes 20 km enne Tartut teen tee servas siiski peatuse, jätan kojamehe tööle, võtan pudeli vett ja väljun autost.  Viskan vett esiklaasile vaheldumisi kojamehe liikumisega. Just kojamehe, mitte kojameeste. Insenerimõte on mu autole leiutanud ühe kojamehe. Auto silmnägu on jälle läbipaistev. Õnneks need viimased kilomeetrid enam mu ette autosid ei satu ja nii sisenengi Tartusse täie enesekindlusega. Kuna esimese kohtumiseni on  pisut üle kahe tunni aega, keeran sisse Lõunakeskusesse. Jõulud ja suurem linn ja suurem kaubanduskeskus ....
Tuian ja tuian eal Lõunakeskuses ringi ja mitte midagi ei saa aru. Kui enne suuri juurdeehitusi oli see koht veel kuidagi hoomatav, siis nüüd läheb kogu aur lihtsalt kõndimisele. Ja mu õhin, et saab see 2 tundi tõhusalt kasutatud ja sellega pääsen edasisest kingiotsikatsumusest, läheb täiega luhta. No mitte midagi ei tahtnud osta. Lõpuks leian ka väljapääsu ja siis saan aru, et ma ei jätnud endale meelde mitte ühtegi tunnust oma auto parkimise kohta. Ja ma jalutan ja jalutan ja olen õnnelik, et on päev ja veel on valge. Satun korraks isegi miskisse kinnisesse kohta, kus kaupa laaditakse, läbin erinevaid tasandeid ja voila... leitud.

Tartu sissesõidu esimene ring saab ühekorraga ja sujuvalt läbitud, õige natukene ainult panen parema silma kinni, sest hooman sealtpoolt miskit teist autot.
Kokkusaamisele jõuan kokkulepitud ajal ja kaasavõetud saadetis vahetab omanikku.

Olemata üldse kindel oma kõndimisjõudluses, stardin aegsasti Tartu kesklinnast Tartu raudteejaama suunas. Vanemuise tõus mu üllatuseks väga hingamist kinni ei võtagi aga läpakakottide ja seljakottidega, ninani sallidesse mähitud tudengid ilmselt peavad mind miskiks seisvaks objektiks. Näen ainult nende selgasid.

Jõuan raudteejaama kiiremini kui oskasin arvata. Ilus on.


Kuna ma pole Tartu renoveeritud raudteejaamas kunagi käinud (ma ei ole käinud kunagi ka renoveerimata Tartu raudteejaamas), siis vaatan huviga ringi, vaatan väljapanekut ja imetlen kuivõrd ilusaks on see hoone muudetud. Mulle väga meeldis. Tahtsin hirmsasti ka pilti teha aga pea iga nurga taga istusid väga kogenud rongisõitja nägudega inimesed ja jälgisid igat mu sammu ja ma lõin araks. Aga salaja siis ikka ühe foto tegin.


Kuna minu rongini, mis pidi väljuma täpselt kell 17 oli veel  kõvasti aega ja ma polnud 5. detsembril veel suutäit söönudki, otsustasin raudteejaama puhvetist võtta ühe võileiva ja kohvi.  "Ärge seda järgi tehke!"

Tasapisi hakkas inimesi kogunema ja 16:45 astusin ma koos teistega perroonile, võtsin sappa, näitasin väljaprinditud piletit ja sain klapid. Algas etendus "BB ilmub öösel".

Rongis lubati istuda kuhu iganes, seletati ära kõrvaklappide nupud. Algas pisut üle tunni kestev rongisõit Tapale. Aga mitte ainult rongisõit. Algas ka etendus. Kuuldemäng. Koos selle rongiga sõitis nii laevas kui rongis ka Berthold Brecht ise. Koos oma naise ja kahe intiimsõbrannaga. Kuna lisaetendued on veel tulemas (septembris 2018 aga kui hästi läheb, siis võib-olla juba mais 2018), siis ma ei hakka sisu ümber jutustama. Aga see oli elamus. Enamasti täiesti 3D. Korduvalt tundus mulle, et BB pistis oma pea mul seljatagant välja ja rääkis otse kõrva seal samas Tartu-Tallinn rongis. Vaatasin aina üle õla küll ühele poole, küll teisele poole ja aeg-ajalt võtsin klappe peast, et aru saada, kas miski heli on nüüd kuuldemängus või toimub midagi selles päris rongis. Silmi kinni hoides õõtsus BB ja ta kaaslannad samas rongisõidurütmis kaasa. Kuigi ma eeldan, et 1940-1950-ndatel pidi rongi õõtse vist ikka intensiivsem olema. Kolmanda mõõtme ajastutruudusele andis aga lihast ja luust proua oma koeraga kõrvalreas, kes levitas selliseid hingematvaid aroome, et aeg-ajalt hoidsin lihtsalt kindas kätte nina ees. Proua kõrval istuv noormees kannatas välja umbes Tabivereni ja siis läks kusagile endale uut kohta otsima. Nõrk! Kuuldemängul oli isegi vaheaeg 15 min, mil lubati rongi wc-sid külastada.  Ja jõudsime Tapale. Korduvalt pandi südamele, et ikka väljuksime ja ei sõidaks edasi Tallinna suunas. Ja pandi südamele, et me ei võtaks klappe peast. Ja pandi südamele, et ka pärast etendust õige rongi peale naaseksime.







Ja siis me olimegi perroonil. Algas etenduse külm osa ehk õuestseenid. Kõrvus hakkas kõlama Henrik Kalmeti reibas hääl. Rong tuhises minema ja teisel pool rööpaid jaamahoone ees seisis summ inimesi, kes lehvitasid ja karjusid hurraa tartlastele. Need olid seal Tallinnnast tulnud. 


Kuna lisaetendused on tulemas (septembris 2018), siis ma ju jälle ei saa ära rääkida, mis kõik toimus aga võin öelda nii palju, et see oli kogu õhtu kõige lustakam kui mitte kõige jaburam (heas mõttes) osa (NB! Hoiatus! Kui tunned, et käskudele allumine ja natuke totakalt käitumine ja mängurõõm pole sinu loomuses, siis ehk on parem miski muu lavastus mängukavast vaadata). Kuigi natukene sadas juba lund ja oli krõbe, siis kogu publik aeti nii tihedalt üksteise vastu ja kõndimist edasi -tagasi oli ka piisavalt, et külm küll ei hakanud.




Ja lavastuse kolmas osa toimus Tapa raudteejaama hoones. Erinevates ruumides. Liikudes, tihedalt üksteise vastas istudes, seistes, pöördudes. Kohati arusaamatute stseenidega, mis nagu ei haakunud. Ja kõige lõpuks kõik kokku sai tervikuks. Ma ei tea, kas oleks veel parem olnud kui oleksin lugenud Mati Unti eelnevalt. Lõppakord oli nagu tuhmunud filmikaader või kollaseks tõmbunud vana foto plekilises ja narmendavas albumis.





Tallinnasse läks rong 20 minutit varem. Tartlased jäid perroonile ootama. Jaamahoonest toodi välja kokkupakitud kõrvaklappe. Teisel pool liipreid perroonil kallistasid üksteist hüvastijätuks Maarja Jakobson, Maarja Mitt ja Kristel Leesmend. See oli nagu armas reaalsusesse tagasitulek.

Tundsin kohutavalt puudust sellest, et ei saanud kohe kellagagi nähtut läbi arutada, vaielda, täpsustada. Kõik jäi enda sisse.

Lavastuse kohta saab head ülevaadet lugeda siit:
http://www.uusteater.ee/a4/?p=2411#more-2411

Kui Tartu raudteejaamas rongilt maha astusin, oli maa kaetud paksu koheva lumega. Ja seda sadas muudkui juurde. Kohvitassisuuruste räitsakatena. Algas Tartu jõulutunde elu.

Tartu kesklinn on imeliselt valgustatud ja värske lumi võimendas seda veel kordades ilusamaks. Kell oli küll palju aga kuidagi kurb ja üksildane oli olla ja suundusingi siis Raekoja platsi poole. Kaubamaja eest läbi kõndides suutsin mõttes veel poriseda, et alailma riputatakse üles fotosid Pärnu inimtühjast Rüütli tänavast koos irooniliste märkustega aga pole ka Tartus neid inimesi hilisõhtul lumesajus sugugi rohkem. Tõe huvides pean nentima, et siiski ilmusid kusagilt välja kaks paari, kes valget romantikat käsikäes jagasid. Tegi kohe meele hellaks. Aga Tartu raekoja plats teeb kohe kadedaks. See on nagu suur avalik ööpäevaringselt toimiv peosaal või linna süda, kus puht arhitektuuriliselt on võimalik kerge vaevaga luua mõnusat õhkkonda. Meie Endla teatri ees seisev kuusk on ka imeilus aga seal autode vahel siiski nii üksik ja kõle ja eemalseisev. Huvitav kui Rüütli plats kord renoveeritud saab, siis kas sinna on võimalik hinge sisse puhuda? Et oleks soe ja sõbralik. šokolaadikohvikuid sinna ümber väga ei tekita...











6. detsember

Kui sa oled tulnud Raeküla tillukeselt tänavalt, kus iga naabri auto juba eemalt ära tuvastada mootorimürina järgi ja rohkem seal autosid ei sõidagi, siis ööbida Art Hotell Pallases otse tänava ääres, on tõeline katsumus. Igatahes võin kõikidele kahtlejatele kinnitada, et lund koristatakse Tartus äärmise põhjalikkusega ja kohusetundlikult. Ma arvan, et see võis olla umbes pool kuus hommikul kui nad selle nühkimise lõpetasid ja lume ka veetud said. Hotellituba oli lämmatavalt palav aga eelnevatest kordades teadsin üht nippi, mida olen kohanud seni ainult Pallases (võib-olla pole mujal üles leidnud). Nimelt on seal akna all vastu põrandat välisseinas väikene luugikene, mille saad lahti teha ja sealt siis voogab värkset ja jahedat õhku sisse. Tõeline luksus. Ja Pallas on logistiliselt nii hea koha peal. Ja Pallasel on oma väike parkla kuhu saad oma auto muretult seisma jätta. Ja sealt on nii hea vaade. Kui veab, näed aknast isegi tuttavaid kõndimas.




Aga kuna minu eelmise päeva postitus facebookis oli tähelepanu äratanud, siis saingi sõnumi healt sõbralt ja võitluskaaslaselt Gealt. Leppisime kokku kohtumise kuuse all. Ja jälle vedas ehk pime kana leidis tera. Raekoja platsil tähistati parasjagu Soome 100 päeva. Kõnet pidas linnapea Klaas ja inimesi oli soliidselt palju. Mulle tuli linnapea kõnest isegi väga tuttavana meelde käibefraas, mida 20 -25 aastat tagasi igal võimalikul puhul sai kasutatud ükskõik mille ilusa rõhutamiseks: "Nagu Soomes."  Naeratasin.

Järgmised paar tundi veetsime Ylicoolis. Oli küll lahe. Soovitan. Seal saab päevapraadi ka. Sel päeval oli verivorsti kreem! Kuna toidu nimi juba oli nii intrigeeriv, siis me muud menüüd ei vaadanudki. Ja juttu jätkus kauemaks.






Tegime veel tiiru üle Kaarsilla, õhtul käisin kuulamas kariljoni, jalutasin Toomel. Rahulik. Enne Pallasesse minekut võtsin Pierrest kaasa ühe šokolaadse koogi. Oleksin söönudki aga neil oli juba köök kinni.



 Teisel pool Kaarsilda.

 Milline uhke müts ja kohev krae, hr. minister!


 Tartu tornid 1

 Tartu tornid 2

7. detsember

Aeg suunduda koju. Auto on paksu ja jäise lumekihi all. Tartust väljasõidu ringteel saan mööndustega hakkama aga õnneks teisi autosid pole ja kergendatult jätan linnapiiri selja taha. Soppa lendab ja lendab eelsõitjate rataste alt. Vastutulevalt rekkalt lendab hirmsa pauguga vastu autot jääkamakas. Teekond möödub seiklusteta.  Tõsi, ühe heinapalle vedava traktori taga sõitsin ikka mitmed head kilomeetrid 30 km/tunnis. Aga mul oligi vaja rahulikult mõelda. Igasuguste asjade ja inimeste üle. Ja Tartu Uue Teatri lavastuse "BB ilmub öösel" üle. Jälgige reklaami. Et piletid enne otsa ei saaks kui vajutada jõuate. 

Oli tore reis Tartusse. 

NB! Tekst on toimetamata.


No comments:

Post a Comment

Esimene täispäev Fort Lauderdales ehk mis on ühist Ruka kuuskedel ja FT paatidel

Kui satud juhtumisi hotelli uksest vales suunas keerama, siis pead päris pikalt keerutama enne kui leiad väljapääsu igat sorti luksuslike...