Ja siin ma nüüd juba olengi.
Ma pole miski eriline reisideks ettevalmistusi tegev inimtüüp. Vaatamata sellele, et tihti maksab see kätte. Kuna USA pole olnud kunagi mu unistuste sihtkohaks ja tegemist siia on esimese reisiga, siis otsustasin pisutki pingutada. Paar päeva enne äralendu laadisin alla CSI Miami Beach suvalise osa ja vaatasin ära. Pilt sai kohe palju selgem!
Lend Frankfurti väljub hommikul 6:30. Esimene buss Pärnust Tallinnasse jõuab kell 8 paiku. (tean, tean, pole autoinimeste mure.) Seega kasutasin jälle oma lemmikhotelli Viru lahket pakkumist ja veetsime oma esimese reisiöö seal. Kuigi peab ütlema, et väikesed vintsutused said alguse juba seal. Nimelt olen harjunud (sunnitud) elama ikka üsna karastava temperatuuriga kodus, kus hommikune näit on u 14 kraadi. Hotellitoas oli mõõt 22,5 peal. Palavus tahtis hinge välja võtta. Sõba silmale ei saanud aga vähemalt sai horisontaalis olla. Kell 4:15 helises äratus ja 4:45 seisin vastuvõtuletis. Tagant ruumist tuli öine admin. Nägu hall magamata ööst aga lahke ja sõbralik. Fuajees kees paras elu, pidevalt saabus inimesi, kes suundusid peale klubi-, pubi-, kõrtsi- ja eiminatea- mis tuuri tubadesse end välja magama. Kuna iga väiksemagi majutusasutuse vastuvõtutöötaja on läbi käinud igasuguse läbimõõduga vasktorudest ja näinud kõiki kujutletavaid ja kujuteldamatuid inimtüüpe, siis ei tõstnud ta kulmugi kui palusin tal 4:45 hommikul esimese asjana välja printida paar eksemplari värvilist Sipsikut. Kui proua leti ääres tunneb, et ta peab ikka kell 5 hommikul saama hotellist kaasa paar Sipsikut, et need lennule kaasa võta, siis ju ta need saama peab. Kassaaparaat ei tahtnud nii vara hommikul kuidagi tööle hakata ja nii leppisime kokku, et saan oma Sipsikute ja paari pudeli vee eest minibaarist (no nii palav oli) arve meilile.
Taksojuht oli sõnaaher aga tegi oma töö korralikult. Umbes 10 min pärast olimegi lennujaamas. Siis hakkas suurem mõttetöö - kas võtta talvejoped ja saapad kohvriga kaasa või jätta hoiukappi. Mingeid endalegi selgusetuid mõtteharjutusi tehes, toppisime joped viimasel hetkel äraantavasse kohvrisse ja viisime saapad kappi. Väga mugav, muide. 2 eurot ööpäev. Algul paned sisse 2 eurot ja saad kapi lukku. Kui siis nädala pärast naased, paned münte juba nii palju kui oled päevi ära olnud.
Et unine ja magamata ei olnud vaid Viru öine vastuvõtu noormees, saime kinnitust kui silmasime suhteliselt äraspidiste nägudega Sanderit, Kasparit ja Andrest. Olime minemas samale lennule.
Olin broneerinud juba kohe alguses endale kindlate istekohtadega piletid. Mõlemale vahekäigu äärde, et oleks mingigi võimalus jalgu sirutada. Lennujaamas sain sõnumi, et Tallinn-Frankfurt suunal pidid nad meid ikkagi teisiti paigutama ja kui reis läbi, siis oman õigust kompensatsiooni küsida. Naiss.
Lennust Tallinn-Frankfurt ei mäleta ma tänaseks juba enam midagi. Järelikult sujus. Aga esimene selgus oma geniaalsusest selgus Franfurti lennujaamas, kus lennukist terminali saab bussiga. Ja seal oli külm ja lumi ja meie joped.... olid lennukis kohvris. Riietus oli juba pigem maiamine kui franfurtine. Ja see tõmbetuul seal bussi läbi lahtiste uste kui seisad ja ootad, et millal viimane reisija maha tuleb. Surusime seljad vastamisi, nii külmetas ainult kõht.
Kõik, kes on kasutanud Frankfurti lennujaama, teavad kui jube koht see on. See on jube. Suur. Hiigelsuur. Kõle. Sa kõnnid ja kõnnid ja kõnnid ja ikka kõnnid. Vahepeal sõidad ka. Ja kõnnid. Ja lõpuks jõuad oma Z piirkonda. Ja veel üks soovitus praktiline Frankfurti lennujaama tarbeks - hügieenisidemed tuleb endal kaasa võtta, neid ei tohi unustada. Sest Franfurti lennujaams neid lihtsalt ei müüda. Pole. Pole olnudki. Lõpuks 10 min enne pardaleminekut sai tehtud tohutu spurt nendes pikkades koridorides ja leida üks apteek, kus oli saadaval VIIMANE (või siis ainus pakk üldse) pakk. Aga see pole enam pooltki nii jube kui sa ükskord oled Miami lennujaamas.
Frankfurt Miami lend kestab natukene üle 9 tunni. Meil on vahekäiguäärsed kohad. Lennuki pakkimine on nagu üks mesilastarus või sipelgapesas toimuv sahmimine. Stjuuardessid on rõõmsameelsed ja otsustavad. Kõik , kes tahavad kohti vahetada, seda teha saavad ja lõpuks oma koha leiavad. Minu kõrval vahetus inimene neli korda ehk et sain oma äärepealselt istmelt 4 korda püsti tõusta ja vahekäigus tungelda. Ida Maria kõrval olev Hollandi proua aga vahetas kohta vist vähemalt 10 korda, sest enamuse ajast Ida Maria seisis lihtsalt püsti ja lasi tal edasi-tagasi paremat võimalust otsida, siis aitas tal jopet alla võtta, siis ootas kuni too taipas oma käekoti kõrvalistmelt võtta. Ja see lõppes sellega, et ta siiski istus oma kohal, kuhu talle pilet oli müüdud. Minu kõrvale jäi pidama üks meesterahvas, kes üritas kuni õhkustõusmiseni pidevalt vestlust alustada saksa keeles ja siis Ida Maria pidi end üle vahekäigu küünitama, et talle lennuki varustuse kohta infot jagada. Ühesõnaga, ma olin juba päris väsinud ja silme eest oli kirju kuni me ükskord õhku saime.
Kõigepealt pakuti pakike soolakringleid näksimiseks ja juua. Siis kui tundus, et enam-vähem kõik on selle pakikese ära krõbistanud, toodi kuumad niisked rätid, et saaksid oma käed ära puhastada. Peale söömist siis.
Süüa sai veel - lausa kahel korral sooja sööki- ikka kana ja makarone (või noh, pastat). Toit oli täitsa hea. Joogiga ei koonerdatud. Iga natukese aja tagant toodi topsidega mahla ja vett, nii et vedelikupuudust tundma ei pidanud. Jõudsin ära vaadata kolm filmi aga Fridal jäi lõpp vaatamata, sest teades kui kurb see on, siis ma ei tahtnud päevasel lennul seal avalikult lahinal nutta ja ninaga löristada.
HOLLANDI TÄDI
Ida Maria Hollandi tädi hoolitses terve lennu vältel usinalt selle eest, et Ida Marial ei tekiks verepeetust jalgades. Neid püstikargamisi oli loendamatu hulk. Ja kui ta istus, siis ta oma küünarnukiga muudkui manipuleeris oma istme käetoel oleval puldil nii et pidevalt toimus valgusvaatemäng lugemislampidega laes - need muudkui süttisid ja kustusid, süttisid ja kustusid. Ida Marial ei õnnestunud ühtegi filmi katkematult vaadata ega muusikaga lõpuni jõuda, sest nimelt polnud see käetoel olev pult mitte tädi ekraani reguleeriv aga Ida Maria oma. Kusjuures tädi ise ei pannud tähele ei vilkuvaid tulesid ega ekraanipildi hüplikkust.
AMEERIKLANE SCOTT
Aga selgus, et Scott minu kõrvalistmel on ameeriklane, kes töötab aastaid Saksamaal, on hariduselt biotehnoloog. Rääkis uusimatest arengutest biotehnoloogia vallas, tundis elavat huvi Eesti vastu ja lubas ühendust võtta tartu Ülikooli biotehnoloogidega, et ehk võimalikku koostööd teadusvallas arendada. Kuuldes, et Ida Maria räägib nii palju erinevaid keeli ja õpib IT-d, saatis ta hetkega oma kontakti, et siis uurida võimalikku praktika võimalust nende firmas. Järgmisena lubaski ta reisi Eestisse ette võtta. Ehk et minu komandeering saavutas eesmärgi juba lennukis - Eesti ja Pärnu sai vähemalt ühele inimesele reisi sihtkohaks. Lisaks sain lubaduse, et ta saadab mulle paari reisibüroo kontaktid, kes korraldavad reise inimestele, kes suplevad rahas ja kes pole Eestist ilmelt kuulnudki ja just sellpärast tuleksid seda avastama. No vaatab! Kuigi peab ütlema, et see ameerikalik uljus, et nii ongi pani mindki hetkeks uskuma, et äkki kohe esimese meili peale, need hordid teele asuvad. Muidugi sain kohe oma tavapärase elulise mõttevõime tagasi aga tore oli ikka.
Kuidagi läks jutt ka relvadele Ameerikas. Ja sain kirgliku kaitsekõne relvade kaitseks. Relvad ei ole süüdi vaid meie vaim (Protect and serve) ja hing on katki (broken). See oli silmnähtavalt nii valus teema ta jaoks, et ma ei tahtnud rohkem torkida. Igatahes on ta ise lapsest saati relvadega üles kasvanud ja ka praegu on tal kodus nii jahipüss kui püstol. Ja tal on kindel kavatsus teha ära kõik Saksamaal vajalikud toimingud (relvaload, klubi liikmeks astumine, suure ja tugeva seifi hankimine ja paigaldamine), et ta saaks relva hoida ka Saksamaal.
RISTIGA PABER
Maandusime. Päike paistab. Meenub, et päikeseprillid ununesid ka koju.
Ja järgmised 2,5 tundi veedame järjekorras. Sinka-vonka lintidest ja postidest moodustatud labürindis kõndides mõõduka tempoga ühest saali servast teise. Inimesi on meeletult. Aeg-ajalt seisame seal lintide vahel. Lihtsalt seisame. Ajaviieks saab lugeda seintel olevaid väikeseid tabloosid.
No video.
No pictures.
Declare fruits, vegatables, animals.
Jõuame automaatse passikontrolli aparaatide sektsioonini. Neid on palju. Sisestan passi. Asetan plaadile oma parema käe neli näppu, et anda sõrmejäljed. Kaamera liigub allapoole ja teeb enne foto kui jõuan lugeda, et foto tuleb teha prillideta. Retry. Automaat väljastab minu näopildiga lipiku, mille ühest servast teiseni on peal hall rist. Ida Maria dokumendile risti ei tule. Ta võiks kasutada eriläbipääsu aga kuna oleme end identifitseerinud ärireisil oleva perekonnana, siis ta peab jätkama koos minuga kulgemist-seismist lintidega labürindis. Vahetult enne passikontrolli vajub meie ees kokku üks noor naine. Abikaasa tõstab ta jalad kõrgemale, mina otsin kotist välja veepudeli. Lindi tagant annab üks naine glükoositableti. Passiametnikuni kõnnib ta juba ise. Janutab. Aga vett mul enam pole. Passiametnik palub panna plaadile parema käe neli sõrme. Ilmelt ei ole need õigesti, sest ta palub jälgida, et sõrmed oleks täpselt keskel. Siis on parema käe pöidla fotosessioon. Siis vasaku käe neli sõrme. Ja vasaku käe pöial. Siis ta vaatab ja palub veel kod asetada plaadile parema käe neli sõrme. Pöial pääseb. Prillid peast. Foto. Ja ma olen USA-s. Ida Maria passile heidetakse vaid põgus pilk ja ta jalutab rõõmsalt läbi.
SANTO DOMINGO TAKSOJUHT
Pagas on lindilt maas juba 2 tundi ja meeletus ruumis kõnnime ja otsime oma kohvreid. Lõpuks leiamegi. Jalad valutavad, räpane olla, õhku tahaks. Suundume väljapääsu poole. Suures ootesaalis läheneb meile väikest kasvu onu ja küsib vaiksel häälel, et kas soovime taksot. Ma olen nii väsinud, et ütlen kohe jah. Natukene kaupleme hinna üle (üks kodutöid, mida tegin oli see, et kui palju umbes maksab sõit Miami lennujaamast Fort Lauderdale (ühistransporti seal pole). Suundume parkla poole. Seal palub ta meil ootama jääda. Ja siis sõidab otse meie juurde suur, ilus, uhke valge minibuss, kuhu me kahekesi peale läheme. Tean, e t maksin pisut rohkem vist kui muidu aga no see oli luksuslik pääsemine lennujaama põrgust.
Edasine 50 minutit möödub minul aknast välja vaadates ja ahhetades mastaapide üle, Ida Maria ja taksojuht padistavad hispaania keeles lakkamatult ja saan aru, et teemaks on hispaania keele erinevad aktsendid ja keelekasutus. Taksojuht ise on pärit Dominikaani pealinnast Santo Domingost. Nad laterdavad katkematult kuni hotelli sissepääsuni.
BAHIA MAR FORT LAUDERDALE BEACH
Hotelli fuajee on paksult inimesi täis. Kõik kõnelevad valjuhäälselt. Vastuvõtuletis töötab 5 teenindajat. Lärm ja olemine meenutab laadaplatsi. Meie Matthew on lahke ja tore ja viskab nalja ja vabandab, et peame endale käelindid ümber randme kinnitama. Osa ta jutust läheb lärmi tõttu kaduma. Tuppa saame kaasa kumbki ühe pakendatud küpsise. Jõuan veel poriseda, et sellise raha eest pole hinnas isegi hommikusööki.
Ja toas. Voodi. Lai voodi.
Dušš. Vaade.
Wifi. Sõnum Larsilt - kirjuta kui kohal olete. Oleme. Lepime kokku, et lähme neile külla.
NUINARKOOS
Tuvastame koha kuhu jalutama peame, 2,5 miili jalgsi. 40 minutit kõndimist. Otsustame võtta takso. Kohe kui juuksed on kuivanud. Ärkan kohaliku aja järgi kell 4 hommikul. Arvuti töötab. Kõik tuled toas põlevad. Ida Maria magab dressipluus seljas. FB-s on vastamata kõne Larsilt ja küsimus: "Kus maal olete?"
Ootame valgenemist. Päike.
Olen USA-s. Esimest korda. Aknast paistab Fort Lauderadele rand ja Seabreeze Bulevard. Aeg on minna avastusretkele ja hommikusööki otsima.
No comments:
Post a Comment