Kui satud juhtumisi hotelli uksest vales suunas keerama, siis pead päris pikalt keerutama enne kui leiad väljapääsu igat sorti luksuslike jahtide vahelt. Neid on kõikjal. Ja kuna Fort Lauderdale koosneb keerukatest jõgede ja saarte süsteemist, siis on kaldaid kuhu paate kinnitada lugematul hulgal. Jahid moodustavad FT ilme ja näo ja iseloomu.
Rannapromenaadist üle tee paikneb kaupluste ja kohvikute rivi. Neid ei ole üüratult palju aga piisavalt, et leida endale sobiv istekoht. Ja kõik nad serveerivad hommikusööki kuna suur osa siinsetest hotellidest end sellega ei vaeva. Vaatamata sellele, et erilist tungi hommikul poole kümne ajal seal pole ja vabasid laudasid on tänaval palju, eeldatakse siiski, et sind juhatatakse lauda. Valin endale menüüst spinatiga omleti, kohvi ja apelsinimahla. Omlett on rikkaliku täidisega aga tervislikult mage. Sool, pipar, ketšup jääb su enda südametunnistusele. Salvrättidega tuulisel promenaadil ei peenutseta. Igal laual on vastavalt söögikohale kas ämbris või korvis suur rull majapidamispaberit ja vastavalt vajadusele sealt siis endale ise seda rebid. Mulle meeldib, säästlik.
RÕÕMSAMEELNE AVATUS
Kohe kindlasti ei ole ma inimene, kes igal võimalikul juhul igas võimalikus situatsioonis inimestega vestlust alustaks. Ütlen lifti astudes seal juba eesolijatele küll vaoshoitul häälel tere aga minu poolest sellega asi ka piirduks. Ameeriklasega nii ei saa. Müüjanna esimeses kaupluses,kuhu sisse astume ja igasugu suvekleite ja pluuse näpime ja vaatame, tõttab rõõmsameelselt appi ja hakkab hoopis lühikesi pükse soovitama. Terav kõrv tabab ära puuinglise ja järgneb küsimus "Kust te tulite?"
"From Estonia." Üritan jutukam olla lisan vaikselt, et Euroopast, Põhja-Euroopast. Müüjanna lagistab naerda ja ütleb, et teab Eestit suurepäraselt kuna võõrustas kolledži projekti raames kaks kuud eestist pärit tudengeid. Ta on nii rõõmus ja enesekindel ja siiras, et hakkan arvama, et päev läheb korda ja mulle isegi võib USA meeldima hakata. Igatahes soovitab ta meil ikka enne kõik ära vaadata, mis promenaadi kaubanduses pakkumisel on ja alles siis tagasi tulla neid pükse proovima.
LIIKLUS
Hommikul on liiklus rahulik, autosid suhteliselt vähe ja ka inimesi on pigem hulgal, mis eeldab hooajavälist aega. Üle tänava randa pääsemiseks on ohtralt ülekäiguradasid ja neil kõigil pead vajutama nuppu, et fooris süttiks lubav inimfiguur. Autojuhid on üliviisakad ja reguleerimata ülekäiguradadel antakse jalakäijale teed eranditult iga kord kui tee serva seisma jääd. Autod sõidavad rahulikult ja kannatlikult. Ja isegi päeval, rääkimata õhtust, kui pilt võrreldes hommikuga on kardinaalselt teine, saad sa alati turvaliselt üle tee. Päris õhtul on lärmakamate baaride juures ülekäigukohtadel lisaks veel helkurvestis politseinik, kes tuleb su juurde, viipab endale järgnema, sammub ees ja vaatab nõudliku näoga autode suunas, et need kindlalt seisaks seal, kus nad juba niigi viisakalt seisavad. Armas. USA hakkab mulle tunduma turvalise maana.
RAND ja LIIV
Liiv on Fort Lauderdale Beachil tummine. Vees kedagi pole kui välja arvata mõned lapsed, kes kalda ääres hiigelsuurte lainetega võidujooksu teevad. Tuul on tugev ja suur laine hoiab inimesi veest eemale. Tasapisi tuleb rannale ka päevitajaid, jooksjaid, võrkpallureid, peresid juurde. Seisan veele üsna lähedal ja olen nina päikesesse keeranud. Laied uhuvad mõnusalt labajalgu. Ja ühel hetkel tuleb laine ja mu püksid on märjad peaaegu taskuteni. Hea, et püsti jäin.Katkematult tiirutab ranna kohal helikopter, aeg-ajalt sõidab uhke rannaautoga piki liiva rannapolitsei, vetelpääste tornis valvavad punastes pükstes päästjad ja promenaadi servas liival seisab päästeauto, valmis igal hetkel mere suunas startima. Lisaks helikopterile lendavad taevas paralleelselt liivarannaga väikelennukid, millel sabas erinevad reklaamid lendlemas. Pisut eemal stardivad taevasse pidevalt suured reisilennukid FT lennuväljalt. Et aga tuul on nii tugev ja lained kolisevad, kohisevad kõrvulukustavalt, siis ei ole nende lennumasinate häält eriti kuulda ja autode mürin ei jõua rannaliivale kohe üldse mitte. Loodus on siin inimesest selgelt üle. Otse rannaliivale on tehtud ka piknikuala laudade ja pinkidega ning see leiab pidevat kasutust. Randa voorivad pered ja paarid, kel käe otsa külmakast ja mõnel ka grill.
POE EES SIRELIPÕÕSAS
Lars saadab sõnumi, et neil on plaanis rannast lahkuda ja teha üks väike õlu. Ja kuna nad Mai-Liisiga üsna meie hotelli lähedal, siis võiksime seda teha koos. Jalutuskäigu ajal olin näinud ühes kohvikus inimesi laisalt mekkimas mingit värvilist jooki, mida pakuti suuremast pokaalist kui mu kodune supi keetmise pott. Lisaks olid igal pool üleval reklaamid, et 2 margariitat ühe hinnaga. Lepime kokku, et kui nad on maha kusagile mõnusasse kohta istunud, siis annavad teada ja otsin nad üles. Ja nii me maandusimegi ühe toidukaupluse hoovis, kuhu poe ukse ette oli pandud mõned lauad ja toolid ja poest said osta endale õllepurgi või mille iganes. Ja kuigi mu unelm värvilistest jookidest promenaadi äärses kohvikus inimtüüpe uurides purunes, siis pean ütlema, et istumine seal poe ees oli nii relax ja lõdvestav ja naljakas, et ma täiega tundsin, kuidas igasugu pinged lihtsalt kadusid. Taaskord tuli tõdeda, et kõige olulisemad on inimesed, kellega aega veedad. Ja aju tõi paralleele meie külapoodidest, kus sirelipõõsa varjus või poodi paigutatud logiseva laua taga veedavad kvaliteetaega meie õlut libistavad külafilosoofid. Lõdvestunud, ei kusagile kiirustavad ja maailma asju hästi jagavad tüübid. Nii äge.
Lisaks tegime naaberlaudadele tublit turundustööd, sest nad pidid ju küsima, et kust me pärit oleme.
Poe hoovist suundume meie Bahia Mar hotelli, kus siis Lars ja Mai-Liis meie toa baasil hotelliga tutvuvad. Enne kui nad lahkuvad, lepime kokku, et kohtume taas õhtusöögil kusagil kesklinnas Las Olase bulevardil. Nimelt olla seal ka parasjagu käimas kunstifestivali teine päev.
RUKA KUUSED JA LA OLASE ÄÄRDE JÄÄVAD JAHID
Restoran, kus õhtust saab süüa paadis. Laud on kahele või neljale. Romantiline.
Sillad avanevad igal veerand- ja kolmveerandtunnil, et jahte läbi lasta. Sattusime meiegi just sel hetkel sillale.
BURGER JA TIPP
Jõuame keskusesse ja avastame šokolaadipoe. Ja kohe teisel pool tänavat on restoran, kus juba Lars, Mai-Liis ja Mari ees ootavad. Ühine otsus on, et kui Ameerika, siis olgu söögiks burger. Valin lambalihaburgeri ja ei kahetse. See on mahlane ja mõnusalt maitsestatud. Kalkuniburger eriline gurmee ei ole.Kätte jõuab maksmise aeg. Lauda saabub kviitung. Kõige lõpus salapärased read numbreid, paigutatud salasõna Gratuity alla. 18% ja summa, 20% ja summa, 22% ja summa. Sendi täpsusega. Nii mugav minusuguse jaoks, kes ma matemaatikaga ei hiilga. Ja vaatamata kirjutamata seadusele, et tippi tuleb anda iga teenuse eest, siis siin on sulle jäetud teatav vabadus ja iseotsustamise õigus. Kui teenus oli selline nagu ta elementaarselt olema peaks, annad jootraha 20%; kui sulle tundub, et oleks pidanud vast kiiremini pisut liigutama, annad 18% aga kui olid meeldivalt üllatatud veatust teenindusest, siis 22%. Protsendid on siin muidugi täpsuse mõttes mõttetud, sest ei kohanud mina ka hiljem kusagil kedagi, kes oleks sente tagasi andnud 5st või 10st või 15st dollarist kuigi eelarvestatud tipi summa lõppes sentidega.
Tagasi hotelli jalutasime juba sügavas pimeduses sama teed pidi ja teekond läks tunduvalt kiiremini kuna pimeduse tõttu enam ahhetama ei pidanud. Pisut väsinud jalgadega jõudsime hotelli ja oligi esimene päev läbi. Kilomeetreid sai sel päeva kokku vist 12. Pole paha.
