Kirjutasin ühe tillukese mõtte facebooki lehele. See mõte oli mind jälitanud juba ammu ja saanud uut toitu sõitudelt Läänemaale või Tartumaale. Ja täiesti ootamatult sai sellest postitusest minu facebooki ajaloo kõige menukam postitus. Paljudel äratas ta minevikumälestusi ja nostalgiat. Nii tõstangi nüüd selle postituse siia koos armsate kommentaaridega.
23. veebruar 2018
Olen ammu tahtnud jagada üht tähelepanekut aga ikka on midagi muud vahele tulnud. Aga täna tundub selleks päris paslik hetk olevat.
Kas olete tähele pannud metsade ja põldude vahele teeserva jäävaid bussipeatuste silte, kus esimese hooga aru ei saa, kes küll kunagi seal maha läheb või siis peale tuleb. Mõnikümmend või mõnisada meetrit eemale suundub metsa või põldude vahele küll tee aga kas see ka mõne majani jõuab, seda enam ei tea. Sest näha seal midagi pole.
Kas olete tähele pannud metsade ja põldude vahele teeserva jäävaid bussipeatuste silte, kus esimese hooga aru ei saa, kes küll kunagi seal maha läheb või siis peale tuleb. Mõnikümmend või mõnisada meetrit eemale suundub metsa või põldude vahele küll tee aga kas see ka mõne majani jõuab, seda enam ei tea. Sest näha seal midagi pole.
Ja siis seisab neis peatustes, õigemini teatud kauguses, aeg-ajalt auto. Üsna tihti vana Lada või Moskvitš, mõnikord ka väheke uuem mark nii 20-25 aasta tagusest ajast. Neid autosid iseloomustab üks asi - vaatamata sellele, kust nad sinna tulnud on, on nad alati väljast väga puhtad. Ja alati istub selles puhtas autos vanem mees. Puhta särgi või jaki või jopega. Ja ootab. Ootab, sest pereema on saatnud ootama ja ta ise ikka tahab ka. Ja siis saabub buss. Peatub. Ja bussist väljub kas noor naine, kompsud käes, vibalik poeg või üsna sageli hoopis ema väikeste laste ja kompsudega. Emotsionaalseid tervitusi ma pole juhtunud silmama aga kuidagi pidulik on see bussilt tulnute autosse paigutamine. Ja siis see auto pöörabki sinna metsa vahele ja sõidab justkui eikusagile 3 või 5 või 10 km kaugusele.
Ja igakord ma kujutan vaimusilmas ette, et seal kusagil on üks soe ja rõõmus kuigi natuke viltune maja, kus pliidi all tuli ja pereema vaatab kella ja hetk enne auto koduõuele keeramist võtab pliidilt kartulid, kurnab need ära ja paneb tahenema. Soust on juba pliidi peal valmis, keldrist on toodud hapukurgipurk ja kõrvitsad. Ja siis nad tulevad. Lapsed jõudsid koju. Kivi langeb selleks korraks südamelt. Isa võtab puhta särgi seljast ja asub igapäevaste askelduste kallale. Ema/vanaema püüab hetkega tekkinud segaduses mingitki korda hoida ja ohjeldamatult õpetussõnu jagada...
Et meil ikka oleks neid eikusagil olevaid bussipeatuste silte, ootavaid puhastes riietes papisid, pliidi juures askeldavaid emasid ja vanaemasid ja lapsi ja lapselapsi, kes tulevad suure bussiga linnast koju käima. Neid maju seal kusagil põldude ja metsade taga. Ja et meie, kes mööda sõidame , oskaksime märgata selliseid hetki.
Head Eesti sünnipäeva!
